Vikipeedia

Diolkos

Diolkos oli sillutatud tee Kórinthose lähedal Vanas-Kreekas, mis võimaldas laevu üle Kórinthose maakitsuse vedada. Selline otsetee võimaldas laevadel vältida ohtlikku teekonda ümber Peloponnesose poolsaare.

Kórinthose maakitsus

Komöödiakirjanik Aristophaneselt pärinev fraas "kiire nagu kórinthoslane" näitab, et rada oli vanal ajal tuntud ja hinnatud kiiruse poolest.[1]

Diolkose peamine funktsioon oli kaubavedu, kuid kohati kasutati seda ka sõjalistel eesmärkidel. 6–8,5 km pikkust teed võib pidada rudimentaarseks raudteeks[2], mida kasutati umbes aastast 600 eKr kuni 1. sajandi keskpaigani pKr.[3]

Eesmärk muuda

Diolkos säästis laevu ohtlikust mereteekonnast Joonia merest Egeuse merre ümber Peloponnesose. Selle kolm neeme, eriti Matapan ja Malea, olid tuntud tugevate tormituulte poolest.[4] Kontrastina olid Saroni laht ja Kórinthose laht üsna varjulised. Lisaks on Kórinthose maakitsus kõige kitsamas kohas vaid 6,4 km laiune, mis tähendas Ateena ja Joonia mere ranniku vahel liikuvatele laevadele palju lühemat teekonda.

Ajalugu muuda

 

Antiikkirjandus vaikib Diolkose täpse ehitusaja kohta. Thukydidesele (~460 eKr – 396 eKr) tundus see iidse rajatisena.[5] Väljakaevatud leidude ja keraamika põhjal on ehitusajaks oletatud 7. sajandi lõppu ja 6. sajandi algust eKr ehk umbes seda aega, mil türann Periandros valitses Korintost.[6] Teadete järgi oli Diolkos regulaarselt kasutusel kuni 1. sajandi keskpaigani, misjärel kirjalikud teated selle kasutamise kohta puuduvad.[6] Võimalik, et raja kasutamine katkes 67. aastal keiser Nero algatatud kanaliehituse tõttu. Hilisem sõjalaevade transport üle maakitsuse 9. sajandil ja 1150. aasta paiku arvatakse olevat kulgenud mingit teist teed pidi suure ajakulu tõttu.

Roll sõjanduses muuda

Diolkos mängis antiikajal meresõjas olulist rolli. Kreeka ajaloolased kirjeldavad ajavahemikul 5.–1. sajandini eKr mitmeid juhtumeid, kus merekampaaniate kiirendamiseks veeti sõjalaevad üle maakitsuse. Peloponnesose sõja ajal 428 eKr plaanisid spartalased oma sõjalaevad üle Diolkose Saroni lahte vedada, et Ateenat ähvardada; 411 eKr vedasid nad üle maakitsuse laevastiku, mis liikus kiiresti Chíose saare poole. Aastal 220 eKr lasi Demetrios Pharosest oma meestel umbes 50 laeva üle maakitsuse Kórinthose lahte vedada. Kolm aastat hiljem saatis Philippos V Makedoonia laevastiku 38 laevaga üle maakitsuse samal ajal, kui suuremad sõjalaevad seilasid ümber Malea neeme. Pärast võitu Aktioni lahingus 31 eKr lasi Octavianus osa oma 260 liburnist üle maakitsuse vedada, et võimalikult kiiresti Marcus Antoniuse vastu liikuda.[7] Aastal 868 lasi Bütsantsi admiral Niketas Oryphas kogu oma sajast dromonist koosneva laevastiku kiiresti üle maakitsuse vedada,[8] kuid kasutas selleks ilmselt teist teed.

Roll kaubanduses muuda

Kuigi Diolkost on korduvalt mainitud seoses sõjapidamisega, peavad tänapäeva teadlased paiga põhifunktsiooniks siiski kaubavedu, sest vajadust sõjalaevu vedada ei saanud esineda kuigi tihti ning antiikajalugu on rohkem huvitatud sõjast kui kaubandusest. Plinius Vanema ja Straboni kirjelduste kohaselt oli Diolkos regulaarselt kasutusel ja nad vihjavad tee rakendamisele kaubanduses. Diolkose rajamine kattub monumentaalarhitektuuri tõusuga Kreekas, mistõttu algne eesmärk võis olla marmori, puidu ja monoliitide vedu ida ja lääne vahel. Ei ole teada, milliseid makse võis Kórinthos teenida tänu Diolkose kulgemisele läbi oma territooriumi, kuid fakt, et teed hooldati ja kasutati veel pikka aega pärast rajamist, näitab selle tähtsust alternatiivina reisile ümber Malea neeme suure osa antiikajast.

Ehitus muuda

Kulgemine muuda

 
Kai

Diolkos kulges üle maakitsuse selle kõige kitsamas kohas, kuid mitte otse, vaid järgis maapinna reljeefi. Nii välditi tee rajamist läbi kaljude ning järsemaid tõuse ja langusi.[9] Tee pikkuseks on hinnatud 6–8,5 km, sõltuvalt sellest, mitu käänakut tee oletatavalt tegi.

Mitmed Diolkose lõigud hävisid Kórinthose kanali ja teiste moodsate rajatiste ehituse käigus.

Tee ja transport muuda

Diolkos oli sillutatud kõva lubjakivikattega, milles oli kaks paralleelset vagu umbes 1,6-meetrise rööpmevahega. Tee laius oli 3,4–6 m. Kuna antiikallikad annavad vähe infot selle kohta, kuidas laevu mööda Diolkost veeti[9], on transpordimeetodid suuresti rekonstrueeritud arheoloogiliste leidude põhjal. Vaod viitavad, et kasutati mingisuguseid ratastega sõidukeid. Laevad ja kaup veeti üle maakitsuse kas eraldi sõidukitega või veeti maad mööda ainult kaupa ja laaditi teises otsas teise laeva peale.

Väljakaevamine muuda

 
Kalda erosioon Diolkose lääneotsas

Kórinthose kanali peainsener Béla Gerster uuris põhjalikult maakitsuse topograafiat, kuid ei leidnud Diolkost. Tõenäoliselt identifitseeris iidse tee varemed esimesena saksa arheoloog Habbo Gerhard Lolling 1883. aasta Baedekeris. James Frazer mainis oma kommentaarides Pausaniase tööde kohta iidset teed üle maakitsuse. Harold North Fowler leidis 1932. aastal läänepoolse kai osi.

Süstemaatilised väljakaevamised korraldas kreeka arheoloog Nikolaos Verdelis aastatel 1956–1962. Väljakaevamiste käigus leiti pea katkematu 800 m riba teest ja leiti jälgi selle kulgemisest kokku 1100 m ulatuses. Kuigi tänapäevased seisukohad põhinevad suuresti just Verdelise väljakaevamisaruannetel, ei lasknud varane surm tal oma tööde tulemusi täies mahus avaldada ja see on jätnud õhku terve rea küsimusi ehitise täpse struktuuri kohta. Hiljem tehti Verdelise töö täiendamiseks kohapeal täiendavad uuringud, mille tulemused avaldasid Georges Raepsaet ja Walter Werner.[10]

Tänapäeval on Diolkos lähedalasuva kanali laevaliikluse tekitatud erosiooni tõttu üsna kehvas seisus. Eriti on kannatanud selle väljakaevatud lääneosa. Kriitikud on süüdistanud Kreeka kultuuriministeeriumi tegevusetuses ning algatanud arheoloogiamälestise päästmiseks ja taastamiseks petitsiooni.

Antiiksed allikad muuda

Teised samanimelised laevarajad muuda

Peale Kórinthoses asunud Diolkose on napid kirjalikud andmed veel kahe laevade jaoks ehitatud maismaatee kohta, mis kandsid sama nime ja asusid mõlemad Rooma-aegses Egiptuses. Arst Oribasius (~320–400 pKr) viitab kahele lõigule oma 1. sajandist pKr pärineva kolleegi Xenocratese töödes, mis räägivad "diolkosest" Aleksandria sadama lähedal, võimalik, et Pharose saare lõunatipu juures. Ptolemaios (83–161) mainib ühes oma geograafiast rääkivas raamatus veel ühte "diolkost", mis ühendas osaliselt sooldunud Niiluse valesuuet. Ei Ptolemaios ega Xenocrates kirjelda mainitud teid detailselt.

Viited muuda

  1. ↑ R. M Hutchins "Thesmophoriazusae", The Great Books of The Western World, N.Y: William Benton, lk 647f.
  2. ↑ Lewis 2001, lk 8 & 15
  3. ↑ Verdelis 1957 lk 526; Cook 1979 lk 152; Drijvers 1992, lk 75; Raepsaet & Tolley 1993, lk 256; Lewis 2001, lk 11
  4. ↑ Lewis 2001, lk 10; Werner 1997, lk 98
  5. ↑ Werner 1997, lk 99 & 112
  6. ↑ 6,0 6,1 Lewis 2001, lk 11
  7. ↑ Werner 1997, lk 113f
  8. ↑ Werner 1997, lk 114
  9. ↑ 9,0 9,1 Werner 1997, lk 109
  10. ↑ Werner 1997

Kirjandus muuda

  • M. J. T. Lewis Railways in the Greek and Roman world (PDF)(A. Guy, J. Rees "Early Railways. A Selection of Papers from the First International Early Railways Conference" lk 8–19 (2001))
  • N. M. Verdelis (1958). "Die Ausgrabungen des Diolkos während der Jahre 1957–1959", Mitteilungen des deutschen Archäologischen Instituts, Athenische Abteilung 73: 140–145
  • Walter Werner, (1997) "The largest ship trackway in ancient times: the Diolkos of the Isthmus of Corinth, Greece, and early attempts to build a canal", The International Journal of Nautical Archaeology 26 (2): 98–119
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Diolkos&oldid=5763658"