Digitaaldokument
Digitaaldokument ehk elektrooniline dokument[1] ehk e-dokument on elektrooniliste seadmete abil loodud ning andmekandjale talletatud dokument, mida saab erinevalt paber- või analoogkandjal olevast dokumendist jaotada kolmeks iseseisvaks osaks:[2]
- bitijada andmekandjal;
- vorming, mis moodustub bitijada esitus-, struktureerimis- ja paigutusviisist;
- teave, millel on teabe- ja tõestusväärtus: sisu tõestab fakte ja tegevust; kontekst seostab dokumenti looja tegevuse, asjaajamistoimingute, metaandmete ning teiste dokumentidega.
eIDASe järgi on e-dokument mis tahes elektroonilisel kujul säilitatav sisu, eelkõige teksti või heli visuaal- või audiovisuaalsalvestis. E-dokumenti ei tunnistata õiguslikult kehtetuks ega kohtumenetlustes tõenduskõlbmatuks ainuüksi seetõttu, et see on elektroonilisel kujul (eIDASe artikkel 46). E-dokumendid on olulised piiriüleste e-tehingute edasiarendamiseks siseturul.[3]
Digitaaldokumente luuakse tavaliselt kontoritarkvaraga, mis võib olla paigaldatud arvutisse ja/või on veebipõhine (näiteks Google Drive). Kõige levinum elektrooniliste dokumentide lugemise vorming on PDF, sest see on arvuti riist- ja tarkvaraplatvormist sõltumatu.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Terminoloogia sõnastik, Dokumendihaldurite Ühing, vaadatud 11.04.2018
- ↑ Digitaaldokument, term.eki.ee, Viimane muudatus 05.03.2012
- ↑ EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 910/2014, Euroopa Liidu Teataja, 23. juuli 2014
Välislingid muuda
- Digitaaldokument, Raamatukogusõnastik, vaadatud 11.04.2018