Despootia
Despootia (vanakreeka keeles δεσποτία (despotía) sõnast δεσπότης (despótes) 'valitseja') on valitsusvorm, mille puhul üksainus autoriteet – kas üksikisik (vt autokraatia) või omavahel seotud rühm inimesi (vt oligarhia) – omab riigis absoluutset poliitilist võimu.
Klassikaliselt on despootia riik, kus üks isik kasutab ja käsutab kõike ja kõiki ning ülejäänud inimesed on tema orjad. Seda tüüpi despootia oli esimese tsivilisatsioonina Egiptuses, kus valitses Vaarao kui näide klassikalisest despoodist. Paljude Kolmanda Maailma islami riikide valitsusvorm võib isegi tänapäeval sarnaneda klassikalise despootiaga.
Tänapäeval eeldatakse, et despootias otsustatakse türanlikult. Despootia oli kasutusel Bütsantsi keisririigis. Kuid võib esineda ka lahke või valgustatud despootia, mille näiteks oli 18. sajandi Euroopa, kus absoluutne monarh kasutas oma võimu selleks, et teostada reforme oma riigis.
Despootia kujunes välja ühiskondades, kus oli võimalik ellu jääda ainult tsentraliseeritud kommunikatsioonide kaudu, näiteks kunstniisutuspiirkondades. Põllumajandus eeldas kunstniisutust seal, kus kliima oli eriti kuiv: Lähis-Ida, Iraan, Iraak, Mesopotaamia, Araabia poolsaar, Kesk-Aasia, mõned Hiina läänepoolsed alad. Kuna mitte keegi ei olnud suuteline kunstlikku niisutust üksinda rajama, tuli seda teha tsentraliseeritult. Valitseja, kes seni oli maad enda kontrolli alla hoidnud, võttis selle enese omandisse. Maast sai tsentraliseeritud riiklik omand. Despootia üks iseloomulik tunnus on selles, et valitseja, bürokraatia ja riik samastuvad. Valitseja otsustas, kuhu vett anda, kuhu mitte anda, temast sõltusid inimeste elud. Kui ta otsustas keerata kommunikatsioonikraanid kinni, surdi külade ja linnade kaupa lihtsalt janusse. See andis talle tohutu võimu.
XVIII sajandi keskel andis Montesquieu despotismi mõistele teistlaadi sisu, kirjeldades sellega eriskummalist moodsat võimuvormi, kus valitsejad näevad palju vaeva, et võita alamate lojaalsust. See on ülalt alla toimiv võimuvorm, mille abil tagatakse alamate vabatahtlik allumine – valitsetavad on võimuga rahul ega hakka seetõttu ka vastu.