Deinarchos

Deinarchos [d'einarhos] (vanakreeka keeles Δείναρχος; ladina keeles Dinarchus; umbes 361 eKr – umbes 291 eKr) oli vanakreeka logograaf (kõnede kirjutaja), kes arvati viimasena Aleksandrias koostatud kümne Atika kõnemehe kaanoni hulka.

Deinarchos oli pärit Korintosest, tema isa nimi oli kas Sostratos või Sokrates. Varakult asus ta elama Ateenasse. Et osavõtt poliitilisest elust oli talle kui metoigile keelatud, tegutses ta alates 336. või 335. aastast eKr logograafina, koostades teistele kõnesid. Ta õppis Theophrastose ja Phaleroni Demetriose juures.

Deinarchose kõnesid on säilinud kolm: "Demosthenese vastu" ("Κατὰ Δημοσθένους"), "Aristogeitoni vastu" ("Κατ' Ἀριστογείτονος") ja "Philoklese vastu" ("Κατὰ Φιλοκλέους"). Need kõik on peetud Makedoonia üliku Harpalose rahavarguse ja pistiseandmisega seotud kohtuasjades 324. aastal eKr.

Deinarchose kõnede ülesehitust ja stiili, muu hulgas Demosthenese ja teiste kõnemeeste plagieerimist ja liigselt ründavat hoiakut on tihti kritiseeritud. Hilisemate autorite hulgas olid tema kõned siiski populaarsed.

Poliitiliselt pooldas Deinarchos oligarhiat Makedoonia kontrolli all. Phaleroni Demetriose võimu ajal (317–307 eKr) oli Deinarchosel üsna suur poliitiline mõjuvõim ning ta elas jõukalt. Pärast Demetriose kukutamist ja demokraatia taastamist Demetrios Poliorketese poolt mõisteti Deinarchos aga surma ning ta läks pagendusse Chalkisesse Euboia saarele. Umbes 292 sai ta tänu oma sõbrale Theophrastosele Atikasse tgasi tulla.

Kirjandus

• Ian Worthington: A historical commentary on Dinarchus: rhetoric and conspiracy in later fourth-century Athens. Ann Arbor: University of Michigan Press, 1992, ISBN 0-472-09487-4.