Bernhard Pfeiffer jt. v Deutsches Rotes Kreuz, Kreisverband Waldshut eV

Bernhard Pfeiffer jt. v Deutsches Rotes Kreuz, Kreisverband Waldshut eV (2004) Liidetud kohtuasjad C-397/01–C-403/01 on Euroopa Liidu Kohtu kaasus, mis inter alia käsitles siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu õiguse kooskõlalise tõlgendamise piire.

Asjaolud

Pfeiffer on endine Saksa Punase Risti päästetöötaja, kes hagis saksa kohtusse, sest teda kohustati 2000. aasta juunist kuni 2001. aasta märtsini seadusevastaselt töötama keskmiselt rohkem kui 48 tundi nädalas. Pfeiffer töötas 24 tundi ööpäevas ning kohustuslik valveaeg oli keskmiselt vähemalt 3 tundi päevas, seega iganädalane keskmine tööaeg oli 49 tundi. Saksamaal sätestab tööaja pikkuse tööajaseadus, mille kohaselt töötajate igapäevane tööaeg ei või olla pikem kui kaheksa tundi. Lisaks sellele, saksa tööajaseadus võimaldab sõlmida kollektiivlepingu, mille kohaselt oli võimalik pikendada ilma hüvitiseta päevast tööaega üle 10 tunni, kui tööaja sisse kuulub regulaarne ja arvestatav valveaeg. Antud kaasuses Pfeifferil oli sõlmitud Saksa Punase Ristiga kollektiivleping. Pfeifferi hinnangu kohaselt oli Saksa Punase Risti poolt 49-tunnise iganädalase tööaja kehtestamiseks vastu võetud normid ebaseaduslikud. Selle tulemusena nõuab ta saksa kohtult, et see kohustaks Saksa Punast Risti maksma talle hüvitist. Oma hagis Pfeiffer tugines direktiivile 93/104, mis selleks ajaks ei olnud üle võetud saksa õigusse.

Kuna vaidlust ei olnud võimalik lahendada puhtalt siseriikliku õigusele tuginedes kohus esitas eelotsuse taotluse küsides kahte asja:

„

41. Siseriiklik kohus küsib, kas direktiivi 93/104 artikli 18 lõike 1 punkti b alapunktis i ettenähtud 48-tunnise piirangu kohaldamata jätmine keskmisele töönädalale eeldab asjaomase töötaja selgesõnalist ja ühemõttelist nõusolekut või piisab töötaja üldisest nõusolekust kollektiivlepingu kui terviku kohaldamiseks, kuna kollektiivlepinguga on muu hulgas ette nähtud võimalus 48-tunnise iganädalase tööaja ületamiseks.

“

Teine küsimus puudutas kooskõlalise tõlgendamise piire:

„

87. Kolmanda küsimusega soovib siseriiklik kohus teada sisuliselt seda, kas juhul, kui direktiiv 93/104 on üle võetud ebakorrektselt, võib selle direktiivi artikli 6 punkti 2 tõlgendada vahetut õigusmõju omavana. 88. Nagu tuleneb nii küsimuse sõnastusest kui ka kontekstist, milles see on esitatud, koosneb küsimus kahest osast, millest esimene puudutab direktiivi 93/104 artikli 6 punkti 2 tõlgendamist, et võimaldada siseriiklikul kohtul otsustada, kas asjakohased siseriiklikud õigusnormid on ühenduse õigusega kooskõlas, samal ajal kui küsimuse teises osas tahetakse teada, kas juhul, kui asjaomane liikmesriik on nimetatud direktiivi siseriiklikku õiguskorda ebakorrektselt üle võtnud, vastab see säte tingimustele, mis võimaldaks üksikisikul sellele toetuda siseriiklikus kohtus sellistel tingimustel nagu käesoleva põhikohtuasja puhul.

“

Kohtuotsus

Vastates siseriikliku eelotsuse küsimusele Euroopa Kohus tuletas meelde selle direktiivi eesmärgi, mis on tagada töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parem kaitse, tagades neile minimaalsed puhkeajad – eelkõige igapäevased ja iganädalased puhkeajad.

„

82. ...juhul kui töötajat mõjutatakse loobuma talle selle direktiiviga otseselt antud sotsiaalsest õigusest, teeb ta seda igal juhul vabatahtlikult ning kõigist asjaoludest teadlikuna. Nimetatud nõuded on seda olulisemad, et töötajat tuleb käsitleda töölepingu nõrgema poolena ning seetõttu on vaja takistada sellise olukorra tekkimist, kus tööandja ei arvesta teise lepingupoole soove või piirab töötaja õigusi ilma töötajapoolse selgesõnalise nõusolekuta.

“

Seejärel, Euroopa Kohus täpsustas, et direktiivi 93/104 artikli 6 tuleb tõlgendada nii, et ettenähtud 48-tunnise iganädalase maksimaalse tööaja ületamise seaduslikkuse tagamiseks on nõutav iga töötaja poolt selgesõnaliselt ja vabalt väljendatud nõusolek. Selleks ei piisa, kui asjaomase isiku töölepingus sisaldub viide kollektiivlepingule, mis lubab tööaega ületada.

Kaudset õigusmõju puudutavas küsimuses kohus on andnud suunise tõlgendada siseriikliku õigust "võimalikult ulatuslikult", seega laiendades kohtute tõlgendamisruumi.

„

119. Järelikult tuleb öelda, et arutades eraisikute vahelisi kohtuasju, peab siseriiklik kohus direktiiviga ettenähtud kohustuste ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklike õigusnormide rakendamisel kaaluma siseriiklikku õigust tervikuna ning tõlgendama seda võimalikult suures ulatuses, lähtudes asjaomase direktiivi sõnastusest ja eesmärgist, et saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus. Seega peab siseriiklik kohus tegema põhikohtuasjades kõik, mis on tema pädevuses, et takistada direktiivi 93/104 artikli 6 punktis 2 sätestatud 48-tunnise maksimaalse iganädalase tööaja ületamist.

“

Välislingid

1. www.tooelu.ee/et/tootajale/toosuhted/too--ja-puhkeaeg/valveaeg