Berend Gildenmann

Berend (ka Bernhard, Pärend) Gildenmann (3. oktoober 1822 (vana kalendri järgi) Vana-Vigala, Peru talus – 8. aprill 1884 Pärnu), oli koolmeister, kirjanik ja trükkal.

Alghariduse sai Tõnumaa Oese külakoolis, mis alustas tööd 1833. aastal ja kus koolmeistriks oli tema isa Mihkel Gildenmann. Aastail 1837–1839 õppis Berend Tallinna saksa kreiskoolis. 1839. aasta sügisest hakkas ta pidama koolmeistriametit Oesel, kus oli õpetajaks kuni 1844. aasta kevadeni, edasi läks ta õpetajaks Jädivere koolmeistrite seminari (näidis-kihelkonnakool), kus töötas kuni 1851. aastani. 1844–1845 ilmus Vigalas Jädivere seminaris käsitsi kirjutatud nädalaleht "Õppetus wabbadrahwale", mille teksti kirjutas saksa keeles mõisaomanik B. von Uexküll ja mugandas maakeelde Berend Gildenmann.

1851–1853 töötas Pärnu linna külje all olevas Sauga kirjutuskoolis (vallakooli) koolmeistrina. Edasi läks elama Pärnu Ülejõele, kus ta hakkas raamatuköitjaks, kus sündis pere 3 tütart. 1857. aasta teisest poolest läks pere elama Haapsallu, kuid järgmisel aastal koliti tagasi Pärnusse. 1858. aastal avati Pärnus raamatuköitja Berend Gildenmanni töökoda. 26 veebruaril 1859 osteti Pärnus 1200 hõberubla eest Johann Friedrich Graebneri maja ja aasta lõpul said neist Pärnu linnakodanikud. 1868. aastal Gildenmann pankrotistus. 20. jaanuaril 1871 oli Berend Gildenmann kantud Pärnumaa vangla arreteeritute nimekirja, vangistuse põhjuseks oli joomatõbi. Pärnu Vaestekolleegium otsustas joomatõbise, kuid töövõimelise mehe saata Riia parandustöömajja. 1881. aasta mais saabus ta haigena tagasi Pärnu ja sattus kohe haigemajja. 1881. aastal, kui ta sai haiglast välja, kirjutas avalduse Pärnu Vaestekolleegiumile, et talle antaks tasuta koht Pärnu vaestemajas.
Berend Gildenmann suri 8. aprillil 1884 liigjoomise tagajärjel. Tema haud Vana-Pärnu kalmistul on teadmata.

Teosed

Berend Gildenmann on koostanud üheksa trükis ilmunud raamatut.

• "Juttustamissed Jummala rigist Ma peäl" (1845) – see oli kompleksõpik, mis sisaldas nii piibli- kui ka kirikulugu. Esimese eestikeelse kirikuloona oli sellel raamatul oluline tähtsus, sest järgmine kirikulugu ilmus alles 1872. aastal. Kirikuloos oli kirjeldatud Rooma keisrite, märtrite, piiskoppide ja paavstide elu ja tegevusi. Sees olid jutud Karl Suurest, Jan Husist, Martin Lutherist, Philipp Melanchthonist, August Hermann Franckest, krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorfist, ristiusu levikust, misjonäridest, piibliseltsidest, Muhamedist, kaliifidest ning Napoleonist. Raamatut kasutati Lõuna-Eesti kihelkonnakoolides.
• 1849. aastal ilmus temalt meie esimene eestikeelne geograafiaõpik, mida kasutati nii Jädivere seminaris kui ka laiemalt kihelkonnakoolides. See õpik pani aluse mitte ainult kooliõpilase, vaid üldse talurahva terviklikuma maailmapildi kujunemisele. Õpikus iseloomustati riike ja piirkondi range ülesehitusprintsiibi järgi, mis kehtib tänapäevani. Õpik tõi eesti keelde uusi geograafilisi mõisteid: kanal, kliima, poolus, ekvaator, väin, neem. Esmakordselt eesti keeles pruugiti nime Arktika (Arktia ehk kange külm jaggo). Lisaks jõudsid õpiku kaudu esimest korda rahva teadvusse nimetused apelsin, jaanileib, kaktus, kampripuu, mais, sinikivipuu (indigo).
• Kaheosaline esimese eesti luuleantoloogia "Lillekessed...." (1852–1866)
• "Kannatlikko Helena luggu...." (1850)
• C. von Schmidile toetuv "Rosa, ehk Lapse armastus" (1851)
• Tema tõlkis eesti keelde esimese vene rahvaraamatu "Krahw Oroslaw ja leitud laps" (1864)
• Perno Postimehe juures toimetas (1885–1886) lisalehte "Lõbbus Juttustaja armsaks aeawiteks"