Banditism (gooti bandwjan) on termin, mis pärineb Vene SFNV kriminaalkoodeksist, kus "isikute relvastatud gruppi, mille tegevus on suunatud asutuste ja organisatsioonide vara hävitamiseks ja omastamiseks", nimetati bandeks.

Soovides varjata poliitilist ja relvastatud vastupanu nõukogude korra kehtestamisel hõivatud territooriumil, kasutasid NSV Liidu võimud Eesti, Läti, Leedu, Ukraina, Poola ja varem ka Kesk-Aasia vastupanuliikumiste ning selles osalejate kohta seda terminit ning kohtulikul karistamisel VNSFV Kriminaalkoodeksi paragrahvi § 59-3.

Banditismivastane võitlus muuda

NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi koosseisus moodustati pärast Teise maailmasõja lõppu Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Banditismivastase võitluse jaoskond ja Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 2-N osakond (venekeelne lühend 2-Н), mille ülesandeks oli nn "poliitbanditismi" ehk metsavendluse/vabadusvõitluse vastane võitlus.

Allüksused tegelesid banditismivastase võitluse nime all nii metsavendluse vastase võitlusega, kuid ka sõjajärgses segaduses tavakuritegevusena levinud relvastatud röövimistega tegelevate gruppide likvideerimisega. Röövimistega tegelesid nii vene kui saksa sõjaväest pärit väejooksikud ning ka sõjast mahajäänud kriminaalne element, kes hankis elatist elanike röövimisega.

Vaata ka muuda