BMW M1

BMW M1 (tehasekood E26) on BMW 1978-1981 väikeseerias toodetud keskmootoriga sportauto.

BMW M1 Brooklynis Carparki sündmusel

1972. aastal asutatud BMW M (Motorsport) divisjon oli võidusõiduradadel legendaarse 3.0 CSLiga (E9) edukas, mispeale BMW divisjoni juht Jochen Neerpasch avaldas 1970. aastate lõpus soovi võistelda BMW pearivaali Porschega FIA 5. grupi sportautode võistlussarjas spetsiaalselt selleks ehitatud võidusõiduautoga. Neerpasch arendusprogrammi juhina nõudis, et loodav auto oleks kindlasti keskmootoriga, et olla konkurentsivõimeline. Projekti aluseks võeti 1972. aastal Müncheni olümpiamängude auks Paul Bracq'i disainitud kahes eksemplaris toodetud BMW Turbo (E25) ideeauto.

M1 arendus algas 1976. aastal, Neerspach kavandas auto esitluse märtsis 1978 Genfi autonäitusel ja sama aasta juunis osaleda Le Mansi 24 tunni võidusõidul. Tekkinud viivituste tõttu aga auto valmimine hilines auto valmimine ja kui M1 oli lõppuks tootmisvalmis, muutusid FIA homologatsioonireegleid: 5. grupi homologatsiooninõuded tegid nüüd kohustuslikuks eelneva homologatsiooni ühes 1.-4. gruppidest, enne kui autot sai hakata edasi arendama 5. grupi homologatsiooninõuete jaoks, seega hakati nüüd M1 homologeerima 4. grupi jaoks, mille homologatsiooninõuded nägid ette 400 tänavakõlbuliku auto tootmise. Kuna BMW-l polnud M1 tootmiseks piisavalt ressursse, otsustati otsida koostööpartner. Valik langes Lamborghinile, kes omas juba ligi kümneaastast kogemust keskmootoriga autode tootmises. Mehhaanikadisain usaldati võidusõiduautode konstruktor Gianpaolo Dallarale, keredisaini tegi Giorgetto Giugiaro Italdesignist, mootoriarendus usaldati BMW Motorsportile, mootor pidi baseeruma peagi väljatuleva E24 635CSi mootori baasil. Kuna Lamborghini vaevles finantsraskustes, oli BMW aprillis 1978 sunnitud projekti taas enda alla võtma. Kuna aga auto projekteerimine oli pooleli jäänud, moodustasid osa Lamborghinist lahkunud insenere ettevõtte Italengineering, mis nõustus projekteerimise lõpuni viima. Seega toimus auto esmaesitlus hoopis 15. oktoobril 1978 Pariisi autonäitusel.

M1 mootoriks sai BMW uus M88 (3453 cm3 reaskuuene Kugelfischeri kütuse sissepritsega, võimsus 277 hj. Käigukastiks oli ZFi 5DS25 viiekäiguline dog-leg manuaal ehk võidusõidus harva kasutatav esimene käik asus tagasikäigu all. M1 montaaž toimus Itaalias: Reggio Emilias firma TIR (Trattamento Italiano Resina) toodetud klaaskiust karkassid ja Modenas Marchesi toodetud toruraami šassiid viidi Italdesigni tehases Torinos, kus kered kokku pandi. Itaalias kokkupandud kered saadeti seejärel Lääne-Saksamaale, Stuttgarti Bauri tehasse mehhaanikapoole montaažiks, kuhu toodi Münchenist käsitööna toodetud M88 mootorid ja autod pandi kokku käsitsi. Seejärel viidi autod Münchenisse BMW Motorsporti juurde lõppinspektsiooniks ja edasimüügiks. Kokku toodeti vaid 453 M1 (400 tänava- ja 53 võidusõiduautot), olles seega üks haruldasemaid seeriatoodetud BMWsid. 1979. aastal oli M1 hinnaga 113000 DEMi Lääne-Saksamaa kalleim auto.

1979. aastal polnud endiselt nõutud 400 autot valmis ja seega ei tohtinud M1 üheski võistlussarjas võistelda, mistõttu astus Neerpasch kõnelustesse Max Mosleyga. Mosley oli toona konstruktor March Engineeringi juht, kellega BMW tegi koostööd Vormel 2 sarjas ning lisaks ka FOCA (Formula One Constructors Association, Vormel 1 Konstruktorite Liidu) liige. Neerpasch ja Mosley leppisid kokku monosarja BMW M1 Procar Championshipi loomiseks Vormel 1 võistluste soojendussõitudena. Procar sarja autod kasutasid M88/1 mootorit, mis oli võidusõidu jaoks kohandatud, võimsuseks saadi 470 hj. Procar võistlused toimusid 1979. ja 1980. aastal, võitjaks tuli 1979. aastal Niki Lauda ja 1980. aastal Nelson Piquet. 1980. aastal teatas BMW soovist astuda Vormel 1 võistlussarja 1982. aastal mootoritarnijana Brabhami tiimile, mispeale BMW Motorsportile anti käsk prioriteedid ümber teha ja Procar-sarjast tagasi tõmbuda. Samal aastal täitis BMW lõpuks ka FIA homologatsiooninõude 400 auto tootmiseks ning M1 sai 1. detsembril 1980 4. grupi tüübikinnituse. Seepeale lõpetas BMW 5. grupi võistlusauto arenduse, kui ehitatud oli vaid kaks 5. grupi autot, mis kasutasid M88/2 turbolaetud mootorit, mille võimsus ulatus koguni 900 hjni. Kuna BMW keskendus nüüd F1-sarjale, siis 1981. aastal enam Procar-sarja ei toimunud ning võistlusautod müüdi mitmetele tiimidele. Kuna M1 nüüd vastas homologatsiooninõuetele, hakkasid nendel sõitma eratiimid.