Avaliku ja eraõiguse eristamine

Avaliku õiguse ja eraõiguse eristamine on üks vanimaid õiguslikke küsimusi, millel praegu on süstemaatiline ("Kas tööõigus on era- või avaliku õiguse haru?") ning ka praktiline ("Kas antud vaidlus kuulub tsiviil- või halduskohtu pädevusse?") tähtsus.

Teooriad

Üldtuntud on kolm eristamise teooriat: huviteooria, subordinatsiooniteooria ja subjektiteooria.

Huviteooria

Õigusnormi huvisuundumisest lähtuva huviteooria kohaselt on avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus see, mis puudutab üksikisiku kasu. Ulpianuse (170–228 eKr) sõnade kohaselt: publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem. Teooria puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Võib ka väita, et kogu õigus teenib ennekõike avalikke huvisid, mis samas omakorda koosnevat üksikute isikute erahuvidest.

Subordinatsiooniteooria

Subordinatsiooniteooria eristab avalikku ja eraõigust selle järgi, et avalik õigus reguleerib alluvussuhteid, aga eraõigus võrdsusel põhinevaid suhteid. Avaliku õiguse tüüpiline reguleerimisvorm on ühepoolne ja kohustuslik (nt seadus), eraõigusele on omane leping. Ka see teooria ei ole rahuldav, kuna ka eraõiguses esineb alluvussuhteid (suhted vanemate ja laste vahel, eestkoste) ning avalikus õiguses võrdsusel põhinevaid suhteid (haldusleping)

Subjektiteooria

Subjektiteooria kohaselt on avalik õigus õigusnormide kogum, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja.

Teooriate rakendamine

Üksikjuhul on kõikide teooriate kriteeriumid rakendatavad, kasutatakse ka erinevaid teooriaid koos.

Praktika

Praktikas, õigustoiminguid tehes on era- ja avaliku õiguse normid üksteisest raskesti eristatavad. Nii võib näiteks eraõigusliku lepingu sõlmimisel seaduses toodud vorminõude eiramine kaasa tuua lepingu tühisuse. Üldiselt on eraõiguslike kohustuste täitmine ikkagi tagatud avalik-õiguslike sanktsioonidega.