Vikipeedia

Austraalia karjakoer

Austraalia karjakoer
FCI standard nr 287
Rühm 1: lamba- ja karjakoerad (v.a šveitsi alpi karjakoerad)
Alarühm 2: karjakoerad (v.a šveitsi alpi karjakoerad)
Standard nr 287   05.12.2012 (en et)
Päritolumaa  Austraalia
Hüüdnimed Red Heeler, Blue Heeler
Töökatsed ei
Kasutus karjakoer
Tunnused
Turja kõrgus 46–51 cm (isane)
43–48 cm (emane)[1]
Kaal 20–28 kg
Eluiga 13 aastat
Koer (Canis lupus familiaris)

Austraalia karjakoer on koeratõug, mis loodi 19. sajandil Austraalias veiste ajamiseks.

Tõu eellased aretas Uus-Lõuna-Walesis elav farmer Thomas Hall, kes ristas oma vanemate kodumaakonnast Northumberlandist pärit karjakoeri dingodega, keda ta oli taltsutanud. Neid koeri tunti Hallsi heeleritena. Pärast Halli surma aastal 1870 levisid tema koerad pereringist laiemasse avalikkusesse ning neist aretati kaks tänapäeval tuntud tõugu: austraalia karjakoer ja austraalia tömbisabaline karjakoer.[2]

Austraalia karjakoer on keskmise suurusega lühikarvaline koer, keda esineb kahes põhivärvis. Tema karvastikus on valge põhivärvuse seas suhteliselt ühtlaselt jaotunud pruunid või mustad karvad, mis jätab mulje n-ö punasest või sinisest koerast. Tulenevalt tema kombest karjaajamisel veiseid kannast näksata kutsutakse teda ka heeleriks (heeler – inglise keeles kannustaja).

Nagu ka teised karjakoerad, on austraalia karjakoer väga energiline, kiire taibu ja iseseisva mõtlemisega. Ta on kergesti treenitav, eriti kui seda teha koera jaoks huvitaval ning väljakutseid pakkuval moel. Algselt aretati seda tõugu karja ajama hammustamise abil ja nii võib ta kannast näksata jooksvaid lapsi. Ta kiindub tugevasti oma omanikesse ja võib olla väga kaitsva käitumisega. Karva hooldamiseks piisab harjamisest. Enamlevinud terviseprobleemid on kurtus ja progresseeruv pimedus (mõlemad pärilikud haigused) ning õnnetusjuhtumitest tulenevad vigastused. Muus osas on see tõug võrdlemisi terve, elades keskmiselt 12–14-aastaseks. Tänapäeval kasutatakse austraalia karjakoeri palju rohkematel aladel kui vaid karjaajamine, näiteks koerasportides ja juhtkoertena.

Omadused

muuda

Välimus

muuda
 
Sinine karjakoer musta silmalaiguga. Must mask ja punakaspruunid piirdemärgistused (tan points) sinisel koeral

Austraalia karjakoer kujutab endast jässakat, lihaselist ja kompaktset koera. Tal on lai peakolju rõhutatud üleminekuga silmade juures, lihaselised põsed ja keskmise pikkusega jäme koon. Kõrvad on püstised, seest karvased, väikese kuni keskmise suurusega ja asetsevad laialt. Silmad on ovaalse kujuga ja tumedad, ilme erk ja valvas. Kael ja õlad on tugevad ja lihaselised, esijalad sirged ja paralleelsed, käpad ümarad ja võlvjad väikeste jässakate varvaste ja küüntega.[3]

Tõustandard näeb ette, et koer peab olema lihaseliselt heas vormis, isegi kui tegemist ei ole töökoeraga, ning et koera välimus peab olema sümmeetriline ja tasakaalustatud, kusjuures ükski koera kehaosa ei tohiks olla eriliselt rõhutatud. Koer ei tohiks näida ei hapra ega massiivsena, kuna kumbki äärmus ei võimalda töökoerale vajalikku väledust ja vastupidavust.[3]

Suurus

muuda

Emase austraalia karjakoera turjakõrgus on 43–48 cm, isasel 46–51 cm. Koer peaks olema pikem kui kõrge – kehapikkus rindmikust istmikuni peaks ületama turjakõrgust vahekorras 10:9.[3] Heas vormis austraalia karjakoer kaalub 20–28 kg.[4]

Karvastik ja värvus

muuda
 
Kutsikas, kelle punane värvus pole veel välja kujunenud. Punased karvad tihenevad karvastikus koera täiskasvanuks saamisel.

Lubatud värvusteks on punane ja sinine, kuigi esineb ka maksapruuni ja kreemikat. Sinine karvastik võib olla ühevärviline, laiguti sinine või sinisetähniline mustade, punakaspruunide või valgete markeeringutega või ilma nendeta. Punane karvastik on ühtlaselt tähniline punaste markeeringutega. Nii sinised kui punased koerad sünnivad valgetena (v.a ühevärvilised laigud kehal või näol) ning punased või mustad karvad lisanduvad koera kasvades. Täiskasvanud koera iseloomulik värvus tuleneb mustade või punaste karvade tihedast paiknemisest valge põhivärvi sees. Tegu ei ole marmorvärvusega, vaid ticking-geenist tingitud mustriga, mille intensiivsusest sõltub värvuse tumedus või heledus.[5]

Lisaks põhivärvusele esineb austraalia karjakoera karvastikus ka ühevärvilisi laike. Nii punaste kui siniste koerte puhul on levinumateks märgistusteks mask üle ühe või mõlema silma, valge sabaots, sabajuurel asuv laik ning mõnikord laigud kehal, kuigi viimased pole soovitavad. Sinistel koertel võivad punakaspruunid piirdemärgistused (tan-märgistused) ulatuda jalgade keskosa, rindmiku ja kurguni, punakaspruunid on ka lõug ja kulmud.[3] Mõlemal värvivariandil võib otsaesisel olla valge märgistus, mida nimetatakse ka Bentley täheks (legendaarse koera järgi, kelle omanik oli Tom Bentley).[6] Levinud värvivead on mustad karvad punasel koeral (äärmuslikel juhtudel must sadul) ning liiga ulatuslikud punakaspruunid märgistused sinise koera näol ja kehal.[7] Austraalia karjakoeral on topeltkarvastik – lühike sirge pealiskarv ja peen tihe aluskarv.[6]

 
Erksa ilmega valge märgistuse ja poolmaskiga karjakoer.

Maski puhul paikneb must (sinise värvuse puhul) või punane (punase värvuse puhul) laik üle ühe või mõlema silma. Maski nimetatakse vastavalt kas poolmaskiks või täismaskiks. Näitusekoerte puhul eelistatakse sümmeetrilisi märgistusi.[3]

Saba

muuda

Austraalia, Ameerika ja Kanada standardite järgi peaks austraalia karjakoeral olema loomulik, kupeerimata saba. Tihti esineb sabajuurel ühevärviline laik ja sabaots on valge. Saba peaks olema suhteliselt madala asetusega, jätkates laudja langust. Puhkeasendis peaks saba ots kaarduma kergelt ülespoole. Saba peaks olema koheva karvkattega.[3] Töökoerte sabad võidakse kupeerida, kuigi tõu päritolumaal seda ei tehta. Saba aitab koeral järskudel pööretel tasakaalu hoida, ent võib kergesti vigastuste ohvriks sattuda.[8]

Iseloom

muuda

Nagu paljud karjakoerad, on ka austraalia karjakoer väga aktiivne, ärksa mõistusega ja teatud määral iseseisev koer. Tõug asetub Stanley Coreni raamatus "Koerte intelligentsus" koerte treenitavuse nimekirjas kümnendale kohale.[9] Austraalia karjakoer vajab palju tegelemist ja inimese seltskonda. Kui koera ei kasutata tema algupärasel eesmärgil, on mõistlik osaleda temaga koerasportidel või tegelda muude mõõdukat koormust pakkuvate tegevustega.[10]

Koduterritooriumil on austraalia karjakoer rõõmsameelne ja kiindunud sõber.[10] Uute inimestega kohtumisel ja uutes olukordades võib ta võõrastada ning käitub enamasti ettevaatlikult. Ebausaldav suhtumine võõrastesse teeb temast suurepärase valvekoera, kuid kui tema sotsialiseerimist alustada varakult, harjub ta võõraste inimeste juuresolekuga hästi. Ta sobib vanemate lastega peresse, kuna võib väikseid lapsi kannast näksata, kui nad jooksevad ja koera jaoks huvipakkuvalt häälitsevad.[11] Kutsikad peaksid võõrutamise ajaks mõistma, et inimeste seltskond on meeldiv ja et inimesele reageerimine tasub end ära.[12] Austraalia karjakoer võib olla üks sõbralikumaid kaaslasi, kuid ta reageerib omaniku emotsioonidele kiiresti ja võib tema kaitseks ilma käsklust ootamata välja astuda.[4] Austraalia karjakoera kaitsev loomus ja kandadest näksamise komme võivad osutuda ohuks ümbritsevatele inimestele, kui soovimatuid harjumusi ümber ei õpetata.[13]

Üldiselt töötab austraalia karjakoer vaikselt, kuid haugub hädaolukorras või tähelepanu tõmbamiseks. Tal on iseloomulik terav ja kõrge tämbriga haugatus. Haukumine võib olla märk igavusest või ärevusest. Ta saab hästi läbi tuttavate koertega, kuid kui koeri on koos palju, võib hierarhia moodustamisel avalduda agressiivsus. See ei ole tõug, kes kohaneb hästi karjas elamisega.[11]

Lemmikloomana

muuda

Hooldamine

muuda

Austraalia karjakoera karvastik vajab vähe hooldamist. Karva puhtana hoidmiseks pole vaja enamat kui aeg-ajalt harjata. Isegi näituseringiks valmistumisel piisab koera niiske lapiga üle pühkimisest. Ta ei aja karva aastaringselt, vaid vahetab karva aastas korra (emased kaks korda) ning regulaarne harjamine karvavahetuse vältel hoiab karvastiku siledana. Nagu kõikide koerte puhul, aitab küünte, hammaste ja kõrvade kontrollimine ja puhastamine vältida terviseprobleeme.[14]

Tegevused

muuda
 
Karjakoer üle tõkke hüppamas. Tõug sobib hästi agility jaoks.

Austraalia karjakoer vajab füüsilist koormust. Tal on kiire mõtlemine ja kui talle pole antud täita kindlat ülesannet, otsib ta endale ise tegevust, mis ei pruugi omanikule meelepärane olla. Talle meeldib ka lihtsalt jalutada, kuid peale selle vajab ta süsteemseid tegevusi, mis talle tõelist väljakutset pakuksid. Kuigi võimekus erineb isenditi, sobib austraalia karjakoer igale alale, mis nõuab sportlikkust, intelligentsi ja vastupidavust.[10]

Austraalia karjakoer aretati olemaks suuteline ajama veiseid pikki vahemaid ja ta võib selleks ülesandeks olla kõige paremini sobiv tõug üldse.[12] Mitmed töökoerte aretajad on avaldanud muret tänapäeva näituseringis võimust võtva trendi üle, kus koerte jalad aretatakse järjest lühemateks ja kehad aina kogukamateks. See muudab koerad ebasobivaks oma algupärast tööd tegema.[12]

 
Austraalia karjakoerad loodi veiste karjatamiseks, kuid neid kasutatakse ka lammastega.

Üks populaarsemaid alasid sellele tõule on agility. Austraalia karjakoer sobib ideaalselt takistuste vahel manööverdamiseks, sest karjakoerana on ta koerajuhi kehakeele suhtes väga vastuvõtlik ja reageerib täpselt ka pikema vahemaa tagant.[15]

See tõug on edukas muudelgi aladel, nagu vedamine, flyball ja IGP (teenistuskoerte töökatse).[16] Ta sobib eriti hästi tegevusteks, mida koer saab teha omanikuga koostöös, nagu näiteks canicross, frisbee, suusavedu ja jalgrattavedu. Ta sobib hästi matkakaaslaseks, kuna on vastupidav, tal pole tugevat jahiinstinkti ja ta eelistab püsida omaniku läheduses. Enamik austraalia karjakoeri armastab vett ja on suurepärased ujujad.[17] Ta ei ole aga hüperaktiivne tõug ja olles piisavalt väsinud, puhkab meelsasti omaniku kõrval või oma asemel. See tõug on hea kohanemisvõimega ning lepib ka linna- ja korteritingimustega, juhul kui tema seltsi- ja tegelemisvajadused rahuldatakse.[18]

Tervis ja eluiga

muuda
 
Elujõuline 17-aastane austraalia karjakoer.

Uuringus, mis tehti saja koeraga, saadi keskmiseks elueaks 13,41 aastat.[19] On kuuldusi karjakoerast Blueyst, kes sündis aastal 1910 ja elas 29,5 aasta vanuseks, ent see info pärineb kinnitamata allikatest.[20]

Austraalia karjakoer kannab retsessiivseid piebald-alleele, mis tekitavad karvastikus valget värvust ja mida seostatakse kaasasündinud päriliku kurtusega, kuigi on võimalik, et kurtust põhjustab mitme geeni koosmõju.[21] Ühes uuringus leiti, et 2,4% selles osalenud karjakoertest olid kurdid mõlemast kõrvast ja 14,5% olid kurdid vähemalt ühest kõrvast.[22]

Austraalia karjakoer on üks tõugudest, keda mõjutab progresseeruv võrkkesta atroofia ehk PRA. Levinud on kõige harilikum vorm haigusest, PRCD (progresseeruv kolvikeste-kepikeste degeneratsioon), mida tingib autosomaalne retsessiivne alleel, seega võib koer seda geeni kanda, aga haigus ei pruugi avalduda.[23]

Puusaliigese düsplaasia ei ole sellel tõul kuigi levinud. Austraalia karjakoeral esineb arvukalt pärilikke haigusi, kuid enamik neist pole eriti sagedased.[24]

Viited

muuda
  1. ↑ "AUSTRALIAN CATTLE DOG" (pdf) (inglise). FCI. Vaadatud 21. jaanuaril 2018.
  2. ↑ Clark (2003), p. 7
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "ANKC tõustandard austraalia karjakoerale, vaadatud: 1. aprill 2013". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. märts 2016. Vaadatud 10. märtsil 2016.
  4. ↑ 4,0 4,1 Buetow (1998), lk 136
  5. ↑ Ruvinsky (2001), lk 80
  6. ↑ 6,0 6,1 Buetow, Katherine (jaanuar 2009). "Questions Frequently Asked About the Australian Cattle Dog". Australian Cattle Dogs Online. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. jaanuar 2010. Vaadatud 27. detsember 2009.
  7. ↑ Clark (2003), lk 134
  8. ↑ Clark (2003), lk 145
  9. ↑ Coren (1995), lk 182
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Robertson (1990), lk 14
  11. ↑ 11,0 11,1 Lowell (1990), lk 166
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Lithgow (2001), lk 5–6, 25–28
  13. ↑ Beauchamp (2007) lk 46.
  14. ↑ Beauchamp (1997), lk 67, 77
  15. ↑ Simmons-Moake (1992), lk 1–8
  16. ↑ Shaffer (1984), lk 53
  17. ↑ Hamilton-Wilkes (1982), lk 77
  18. ↑ Coren, Stanley (1998). Why We Love the Dogs We Do. New York, NY: The Free Press. ISBN 0-684-85502-X.
  19. ↑ Lee, Pascal (2011). "Longevity of the Australian Cattle Dog: results of a 100-dog survey". ACD Spotlight. 4 (1): 96–105. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. jaanuar 2023. Vaadatud 25. september 2011.
  20. ↑ "AnAge entry for Canis familiaris". Animal Aging and Longevity Database. Human Ageing Genomic Resources. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuni 2007. Vaadatud 17. juuli 2007.
  21. ↑ Strain, George M. (jaanuar 2004). "Deafness prevalence and pigmentation and gender associations in dog breeds at risk". The Veterinary Journal. 167 (1): 23–32. DOI:10.1016/S1090-0233(03)00104-7. PMID 14623147.
  22. ↑ Strain, George M. (23. juuni 2004). "Breed-Specific Deafness Prevalence In Dogs". Louisiana State University. Vaadatud 22. oktoober 2011.
  23. ↑ Petersen-Jones, Simon M. (2003). "Progressive Retinal Atrophy: an overview". Proceedings of the 28th World Congress of the World Small Animal Veterinary Association. Vaadatud 12. detsember 2009.
  24. ↑ Sargan, D.R. (2004). "Inherited diseases in dogs: web-based information for canine inherited disease genetics". Mammalian Genome. 15 (6): 503–506. DOI:10.1007/s00335-004-3047-z. PMID 15181542. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. mai 2013. Vaadatud 20. jaanuar 2010.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Austraalia_karjakoer&oldid=6589940"