Arvutifonoloogia

Arvutifonoloogia on formaalse ja keeletehnoloogia osa, mis uurib ja töötleb fonoloogilist informatsiooni.

Arvutifonoloogia on ka arvutilingvistika osa.

"Ta tegeleb helimustri muutustega, mis tekivad siis, kui sõnu ritta pannakse"[1]

Arvutifonoloogia kiirendab formaalsete mudelite süstemaatilist võrdlemist andmetega vastava tarkvara abil. Arvutifonoloogia aitab avada väravat laiematele abstraktsetele seisukohtadele kombineerides väljatulevaid andmeid teiste meediatüüpidega.

Arvutifonoloogia on fonoloogia jaoks uus vahend salvestamiseks, esitamiseks ja andmete kättesaadavamaks muutmiseks.

Fonoloogiliste andmetena kasutatakse tekste, loendeid ja paradigmasid.

Analüüse on mitut liiki, näiteks traditsiooniline sõnepõhine ülekirjutusreeglitel põhinev analüüs või tänapäevane prosoodiline üldine analüüs, kuid nendevahelised erinevused on väga väikesed.

Kui leidub teooria, mis piisavalt modelleerib keele helimustrit, siis selle teooria kasutuselevõtu esimene samm on formaliseerida see. Analüüsi teostatakse seadme(programmi) abil, st anduritega kaardistatakse sisendite ja väljundite vahelised seosed ning seade lähtub fonoloogilistest reeglitest. Varem tehti seda käsitsi paberil ilma arvutiteta. Tehnika areng on aidanud fonoloogiat jätkamaks oma tööd palju spetsiifilisemal moel.

Üks esimesi publikatsioone, mis käsitles arvutifonoloogiat, oli 1968. aastal ilmunud Bobrow ja Fraseri "Fonoloogiliste reeglite tester".

Tänapäeval sisaldab analüüs nelja põhilist lähenemist/võtit uurimistegevuses,

Bird[2] nimetab neid järgmiselt:

optimaalsuse teooria,

automaatne õppimine,

grammatika või foneetika kasutajaliidesed fonoloogiliste kirjelduste toetamine

Viited muuda

  1. 1
  2. 2

Välislingid muuda