Arutelu:Nikolai Demin

Mainimine kirjanduses:

Aga kõrgeid, isegi väga kõrgeid külalisi on ometi paar korda käinud. Nii põikas sealt kord läbi keiser Aleksander III oma jahil, küllap selleks, et unise sadamalinna kasutamata võimalustes isiklikult selgusele jõuda. Linnavanem - sest õige linnapea, pürjermeistri jaoks oli linnake väiksevõitu - oleks oodatavast külaskäigust kuuldes peaaegu et rabanduse saanud. Milline sündmus! Temal kui kõrgeimal kohapealsel võimukandjal ja tema pürjelitel lasus ju vastutus kõrge külaline väärikalt vastu võtta. Pärast pikki nõupidamisi linnakese ülejäänud tähtisikutega jõuti otsusele, et linnavanem peab monarhile tervituskõne ja annab üle kaks lillekimpu, ühe tsaari ja teise tsaarinna jaoks.

Nüüd aga oli meie auväärne linnavanem kui tsüklijoodik-ja seda ta paraku oli - enesele ajapikku üsna korraliku võbinatõve soetanud. Kui ta pärast tsaarijahi sissesõitu, lillekimp kummaski käes, laevatrepile astus ja seejuures pisut liiga vara oma tervituskõnet alustas, siis kaotas ta tasakaalu ja sulpsatas, käsi kimpudega kõrgel hoides ja ikka veel edasi kõneldes, vette, mispeale tsaar oma nägu kõrvale pöörates kaunikesti pahaselt lausus: "Õngitsege see lollpea veest välja!" Nõnda siis kistigi vaeseke veest. Aga koos märja ülikonnaga pidi ta endalt heitma ka linnavanema auameti. Henning v. Wistinghausen. Linn, mida üles ei leia. Vikerkaar, 1993, 10, lk. 3. --37.157.98.61 8. märts 2020, kell 18:53 (EET)