Arutelu:Magnetvõimendi
Välja võetud. Andres (arutelu) 13. detsember 2014, kell 19:22 (EET)
Tüüpiline magnetvõimendi, mis patenteeriti 20. sajandi alguses[1], koosneb kahest drosselist. Kummagi drosseli ferromegnetsüdamikul on üks mähis (1 ‒ 2) tüürahelas ja teine (3 ‒ 4) koormusahelas. Koormusahela mähised on ühendatud jadamisi koormusega Rld ja seda ahelat toidetakse vahelduvooluga (klemmidelt Xld-1 ‒ Xld-2). Tüürahela mähised on samuti jadalülituses, kuid ühendatud magneetimistoimelt vastassuunas; niisuguse ühenduse korral mõjutab tüürvool küll südamike magneetumust, kuid selle voolu muutused ei transformeeru töömähistesse. Tüürvooluks on klemmidele Xc-1 ‒ Xc2 antav alalisvool, mille suurusest sõltub südamike magnetiline läbitavus. Koos magnetilise läbitavusega muutub koormusahela vahelduvvoolumähiste induktiivsus ja vastavalt muutub ka neid läbiv koormusvool. Tüürvoolu suhteliselt väike muutus mõjutab väljundvoolu suurtes piirides.
Seesugune drosselmagnetvõimendi võib kuuluda vooluvõimenduslülitusse, milles toimib täiendavate nihkemähiste ja sildlülituses dioodide abil magnetsüdamikku küllastav tagasiside. Nii saavutatakse signaali lineaarne võimendus küllaltki laias sagedusalas.
- ↑ United States Patent, Controlling Alternating Currents. (Ernst F. W. Alexanderson). 1206643, December 17, 1912, (November 28, 1916)