Arutelu:Magnetlint
Vana tekst muuda
Magnetlint on sobivate mehaaniliste omadustega plastist riba, mille üks külg on kaetud magneetuva kihiga — magnet ehk töökihiga. Magnetlinti kasutatakse andmekandjana, analoogsignaali (helisignaali), magneetilise salvestamise puhul.
Tööpõhimõte muuda
Signaal jäädvustatakse nimikiirusega ühtlaselt liikuvale lindile erikujulise elektromagnetiga, salvestuspeaga. Selle mähisesse koos ultrahelisagedusliku eelmagneetimisvooluga juhitud helisignaal magneedib vahelduvalt pea südamikku, tekitades sellega puutes oleva lindi töökihis piki linti muutliku magneetumuse — välise jääkmagnetvoo.
Taasesituseks kasutatakse taasesituspead, mille südamik on puutes ühtlaselt liikuva lindi töökihiga. Lindi jääkmagnetvoog magneedib salvestatud signaali kohaselt südamiku ümber ning pea mähises indutseerub esialgselt salvestatud signaaliga sarnanev elektrisignaal. Taasesitusel lindi magneetumus ei kahane.
Salvestise kustutamiseks kasutatakse kustutuspead. Kustutuspea mähisesse antakse siis, suhteliselt suur ultrahelisageduslik vahelduvvool. --Pelmeen10 23. jaanuar 2011, kell 21:07 (EET)
Vanast tekstist on siin lihtsalt üle sõidetud. Kas see üldse ei kõlvanud? Andres 23. jaanuar 2011, kell 20:53 (EET)
Terminoloogia ja ühikud muuda
Kes võhik selle jutu koostanud on? Teksti peaks ikka magnetofoni kasutaja koostama.
Eesti keeles on aastakümnetega ju välja kujunenud kindel terminoloogia magnetlintide ja magnetsalvestuse kohta.
See terminoloogia on kirjas peaaegu kõigis 1936 - 1995 vahel ilmunud magnetsalvestust aga ka magnetofonide remonti kirjeldavates dokumentides.
Mitte iial ei ole kasutatud eesti keeles mõistet "rull" on vaid lindipool ja/või lindiketas. Samuti on eestlastele üldjuhul võõras USA tollisüsteem (nii kiirused kui ketaste suurused). NSVL ja kogu Varssavi pakti riikide terminoloogia kasutas meetermõõdustiku ja ühikut cm ning cm/s (sentimeetrit sekundis). Kodumagnetofonide lindi laius oli selle järgi 6.4mm (¼"). Kodumagnetofonide (lintmagnetofonide) kolm levinuimat kiirust olid: 4.76 cm/s (1⅞ IPS), tähis 4 või 4.8; 9.53 cm/s (3¾ IPS), tähis 9 või 9.5; 19.05 cm/s (7½ IPS) tähis 19. Stuudio- ja profimagnetofonidel kasutati ka 38.1 cm/s (15 IPS), tähis 38 ja 76.2 cm/s (30 IPS), tähis 76.
Lindiketaste suurused koduseadmetel olid nr 18 (17,7 cm ehk 7"), nr 15 (14.6 cm ehk 5¾"), nr 13 (12.7 cm ehk 5"), nr 10 (10.2 cm ehk 4"), nr 8 (8.2 cm ehk 3¼") ja nr 7.5 (7.5 cm ehk 3"), ainult diktofonide jaoks tehti ka nr 5 (5.1 cm ehk 2"). Stuudio- ja profimagnetofonidel kasutati ka kettasuuruseid nr 22 (21.9 cm ehk 8⅝"), nr 24 (24.1 cm ehk 9½"), nr 27 (26.7 cm ehk 10½"), väga harva ka nr 30 (30.5 cm ehk 12") nr 32 (31.8 cm ehk 12½") ning nr 36 (35.6 cm ehk 14").
Üldlevinud olid kolmeharulise (Trident, Dreizak, Cine) kinnitusega lindikettad. Stuudiomagnetofonid kasutasid alati vana saksa standardit nn DIN (AEG / Untermann Wickelkerne) ja seda lahtise lindiga aluskettal (nn pannkoogil). Väga harva esines stuudiolinte USA NAB standardile vastava 3" (7.5 cm) keskavaga.