Arktika suslik

Arktika suslik (Urocitellus parryii) (inuktituti : ᓯᒃᓯᒃ, siksik)[1] on Arktikas ja subarktilises Põhja-Ameerikas ja Aasias elutsev maaoravate hulka kuuluv levinud näriline. Alaska elanikud, eriti Aleuudide piirkonnas, nimetavad neid "parka oravateks", tõenäoliselt seetõttu, et nende nahk sobib hästi parkade kaeluse ja rõivaste valmistamiseks.[2]

Arktika suslik.

KirjeldusRedigeeri

Arktilise susliku karv on beež ja punakaspruun, selg on valgetäpiline. Loomal on lühike nägu, väikesed kõrvad, tume saba ja valge märgistus silmade ümber. Arktiliste suslikute suvekarv muutub talve saabudes talvekarvaks. Suvekarv on punase/kollase värvusega looma põskedel ja külgedel. Sügisel asenduvad need punased laigud hõbedase karvaga. Arktika susliku keskmine pikkus on umbes 39 cm. Kuna arktiliste suslikute kehamassis toimuvad drastilised hooajalised muutused, on raske määrata keskmist massi, kuid täiskasvanud emaste puhul on see umbes 750 g lähedal, isased on aga tavaliselt umbes 100 g raskemad kui emased.

TaksonoomiaRedigeeri

Alaliigid tähestikulises järjekorras.[3]

  • U. p. ablusus Osgood, 1903
  • U. p. kennicottii Ross, 1861 – Barrow' maaorav (Alaska põhjaosa, Yukoni põhjaosa ja Loodealade põhjaosa)
  • U. p. kodiacensis Ross, 1861
  • U. p. leucostictus Brandt, 1844
  • U. p. lyratus Hall and Gilmore, 1932
  • U. p. nebulicola Osgood, 1903
  • U. p. osgoodi Merriam, 1900
  • U. p. parryii Richardson, 1825
  • U. p. plesius Osgood, 1900
  • U. p. stejnegeri J. A. Allen, 1903

TalveuniRedigeeri

Täiskasvanud emasloomad viibivad talveunes augusti algusest aprilli lõpuni ja täiskasvanud isased septembri lõpust aprilli alguseni,[4] sel ajal võivad nad alandada oma kehatemperatuuri 37°C-st kuni −3°C-ni.[5] Talveunerežiimi ajal langeb nende keha sisetemperatuur −2.9°C-ni[6] ja pulss langeb umbes ühe löögini minutis. Piirdenärvisüsteemi, käärsoole ja vere temperatuur langevad miinusesse. Arvatakse, et susliku veri ei külmu kuna loom suudab oma keha puhastada jääkristallide tekkeks vajalikest jäätuumadest. Jäätuumade puudumisel saavad kehavedelikud jääda vedelaks ka ülejahutatud olekus. Seda protsessi uuritakse lootuses, et arktilistes suslikutes esinev mehhanism võib pakkuda paremat lahendust inimdoonororganite tõhusamaks säilitamiseks siirdamiseks.[7] Ka ajurakkude vahelised ühendused närbuvad selles olekus. Kahjustused ajus peaks lõppema surmaga, kuid sugulasliikide kohta tehtud uuringud näitavad, et need ühendused taastuvad pärast ärkamist. Soojematel kuudel on suslik aktiivne päeval.

ViitedRedigeeri

  1. "Welcome to Tusaalanga | Inuktut Tusaalanga". tusaalanga.ca. Vaadatud 22. veebruaril 2019.
  2. Antarctica and the Arctic Circle: A Geographic Encyclopedia of the Earth's Polar Regions
  3. Urocitellus parryii, MSW3
  4. Buck, C.L.; Breton, A.; Kohl, F.; Toien, O.; Barnes, B.M. (2008). "Overwinter body temperature patterns in free-living Arctic Ground Squirrels (Spermophilus parryii)". Hypometabolism in Animals: Hibernation, Torpor and Cryobiology: 317–326.
  5. Barnes, Brian M. (30. juuni 1989). "Freeze Avoidance in a Mammal: Body Temperatures Below 0°C in an Arctic Hibernator" (PDF). Science. American Association for the Advancement of Science. 244 (4912): 1593–1595. DOI:10.1126/science.2740905. PMID 2740905. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 16. detsember 2008. Vaadatud 12. augustil 2009.
  6. Liu Y, Hu W, Wang H, Lu M, Shao C, Menzel C, Yan Z, Ying L, Zhao S, Khaitovich P, Liu M, Chen W, Barnes BM, and Yan J: Genomic analysis of miRNAs in an extreme mammalian hibernator, the Arctic Ground Squirrel.
  7. Asher, Claire. "When your veins fill with ice". www.bbc.com (inglise). Vaadatud 2. mail 2019.