Argumendid Jumala olemasolu vastu

Argumendid Jumala olemasolu vastu on argumendid, millega püütakse ümber lükata väidet, et eksisteerib Jumal kui kõiksuse kõikvõimas ja täiuslik looja ja valitseja. Püüete kõrval Jumala olemasolu loogikale või kogemusele tuginedes tõestada või ümber lükata on eksisteerinud ka veendumus, et Jumala olemuse või definitsiooni tõttu on sellised katsed võimatud või mõttetud.

Argumentideks Jumala olemasolu vastu võib teatud mõttes pidada ka vastuväiteid jumalatõestustele. Näiteks ontoloogilise jumalatõestuse kohaselt on võimalik kujutleda täiuslikku olendit. Selline olend poleks täiuslik, kui ta ei eksisteeriks. Järelikult täiuslik olend peab eksisteerima. Vastuväide sellele on, et ei ole võimalik midagi tegelikult olevaks mõelda ega kujutleda. Platonistliku jumalatõestuse kohaselt ei ole võimalik kujutleda seda, mida olemas pole; Jumalat saab kujutleda, järelikult ta eksisteerib. Vastuväide: on võimalik kujutleda selliseidki asju, mille olemasolu on võimatu (igiliikur, absoluutselt must keha). Kosmoloogilise/kausaalse jumalatõestuse kohaselt on kõigel põhjus, kuid põhjuste jada ei saa olla lõpmatu, seepärast peab olema esmane põhjustaja ja selleks on Jumal. Vastuväide: kui miski (Jumal) saaks eksisteerida ilma põhjuseta, siis räägiks see esimesele eeldusele vastu. Sel juhul pole põhjust, miks ka kõiksus ei võiks olla põhjuseta eksisteeriv. Teleoloogiline jumalatõestus: universumis näeme kõikjal märke otstarbekohasest kavandamisest, seepärast peab olema ka kavandaja. Vastuväide: iseorganiseerumine ja areng võimaldavad seletada nähtusi, mis näivad kavandatuna. Eelmisele lähedase antroopsusprintsiibile tugineva jumalatõestuse kohaselt universum on täppishäälestatud nii, et meie eksistents oleks võimalik. Vastuväide: isegi kui on lõpmatu arv võimalikke universume, peab vähemalt üks neist (aga võib-olla ka väga paljud) olema reaalne. Samuti on lähedane moraaliargumendile tuginev jumalatõestus, mille järgi inimestel puuduks südametunnistus ja loomupärane hea ja halva eristus, kui Jumal poleks neid meisse pannud. Vastuväide: moraalinormid ja väärtused võivad olla kujunenud loodusliku arengu teel. Usulisele kogemusele tuginevad jumalatõestuse kohaselt paljud inimesed on isiklikult kogenud ühendust Jumalaga. Vastuväide: me ei saa eeldada, et kõik, mida inimene oma teadvuses tajub, eksisteerib ka tegelikult; müstilistel kogemustel on ka teisi seletusi. Pragmaatilise jumalatõestuse järgi inimühiskond vajab püsimiseks eetikat, mis tugineb hirmule kõikvõimsa looja ees. Sellega seondub Pascali loogika, mille järgi Jumalasse uskumisega on inimesel väga palju võita ja mitteuskumisega väga palju kaotada. Sarnastele argmentidele tugineb väide, et inimese eksistents oleks mõttetu ja tühine, kui puuduks Jumal, kes oleks sellele kavandanud eesmärgi. Vastuväide: mingi uskumuse kasulikkusest või meeldivusest ei tulene selle õigsus.

Üldine vastuväide kõigile jumalatõestustele on, et kõik need on üksteisest sõltumatud ja puudub võimalus tõestada, et täiuslik olend oleks ühtaegu esmane põhjustaja, looduse kavandaja jne.

Levinumad argumendid otseselt Jumala olemasolu vastu:

• Kurjuse, kannatuse ja ebaõigluse olemasolu maailmas. Kuna kurjus ja kannatused eksisteerivad, ei saa Jumal olla ühtaegu kõikvõimas, kõiketeadev ja lõpmatult hea. Vastuväide: pahed ei ole maailma tulnud Jumala läbi, kuid Jumal sallib neid teatud tingimustel ja eesmärkidel, mida me ei pruugi mõista.
• Vastuolud erinevate religioonide vahel. Kuna erinevad religioonid väidavad Jumala kohta erinevaid ja vahel vastandlikke asju, siis on tõenäosus, et nad kõik eksivad. Võimalikud vastuväited: kui ka kõik usklikud eksiksid Jumala mõistmisel, ei tõestaks see, et teda ei eksisteeri.
• Vastuolud väidetavate Jumalast inspireeritud pühakirjade ja meile tuntud tõsisasjade vahel. Vastuväide: pühakirju ei tule mõista sõna-sõnalt vaid tuleb tõlgendada sümboolselt.
• Uskmatute olemasolu. Kõikvõimas ja lõpmatult hea olend ei lubaks endasse mitte uskuda. Vastuväide: Jumal soovis anda inimesele vaba tahte.
• Vaba tahte kogemus. Kõiketeadev jumal teaks loomishetkest alates ette kõike tulevikus toimuvat ja seetõttu puuduks inimesel võimalus valida vaba tahte abil, kuidas toimida. Vastuväited: Jumal küll teab ette, kuidas inimene toimib, aga otsuse langetab siiski inimene ise; vaba tahe võibki olla ainult meie illusioon.
• Argumendid, mis tuginevad vastuoludele Jumala mõningates väidetavates atribuutides (Kas Jumal suudab luua endast võimsamat olendit? Kuidas saab kõikvõimas ja kõiketeadev olend meelt muuta? Kuidas sai Jumalal olla soov luua maailm, kui soovid on puhtalt inimlik omadus?)
• Argumendid, mis tuginevad väitele, et jumala tegevust maailmas ei ole võimalik vaatluse ega teadusliku uurimusega tuvastada ning religioossete kujutelmade teket ja kujunemist võib seletada ilma üleloomulike jõudude või nähtuste mõjuta (Occami habemenuga)

Üheks võimalikuks üldiseks vastuargumendiks Jumala olemasolu vastastele argumentidele omakorda on, et millegi mitte-eksisteerimist ei saa tõestada. Selle vastuargumendiks omakorda on, et saab tõestada, et miski ei saa eksisteerida seetõttu, et mõiste iseenesest on vastuoluline.

Ajalugu

14. sajandi hindu filosoof Madhava Acharya esitas oma teoses "Sarvadarshansamgraha" argumente materialismi ja ateismi poolt.

/.../

Budismis

Budismis ei ole jumalaeitus oluline õpetuse sisu, kuid aeg-ajalt esineb väitlusi usklikega, paratamatult esitatakse läbi budistliku maailmanägemuse möödunud aegade budismiõpetlaste analüütilisi, range loogikaga haakuvaid teismi vastu suunatud väiteid jumalaeituse argumentideks. Budism eitab jumala olemasolu, mille järgi maailmakõiksus on isikulise Jumala loomistöö tulemus. Mõned budistlikud suunad väidavad maailma kujunemist algusteta tingimustest ja põhjustest, kuid peamine omadus võrreldes nt jumalausu õpetustest on, et maailma vaadeldakse inimese isikliku kannatusena, millelt on pääsetee nüüd isikliku maailma (sansaara) kirgede vaibumisena ehk nirvaanana. Buddha ei eitanud Maha Brahma (Suur Jumal) olemasolu, kuid pigem buda õpetus ei sanud Brahma kohta midagi muud öelda, kui budismi kujunemisel muutusid India rahvaste seisukohad: Maha Brahma on kõlbeliselt täiuslik, kuid mitte kõikteadev ja kõikvõimas. Ta on võimuredelil kõrgeim kõikidest brahmadest, kes valitsevad linnuteesid ja nende kogumeid. Ta on maailmakõiksuse valitseja, kes palub Buddhat jutlustada puhast ja täiuslikku Dharmat maailmale, mis muidu häviks. Kuid ka Maha Brahma on karma seadusele alluv.

Mõned Lääne uurijad on väitnud, et mahajaana budismis on Buddha tõstetud Jumalaks. Vanimate budistlike pühakirjade järgi vastas Buddha küsijatele, et ta ei ole elusolend, vaid Buddha ehk Nõndakäinu - "transtsendentne, sügav, mõõtmatu ja mõistetamatu". Buddha surres tema keha laguneb ja muutub nähtamatuks jumalatele ja inimestele. On siiski ekslik öelda, et teda poleks olemas pärast seda.

Varajastes budalikes pühakirjades esitatakse kaks põhiargumenti jumalausu vastu. Esimest võiks nimetada niidinuku argumendiks ja see on väljendatud järgnevalt: "Kui Jumal kavandab kogu maailma elu - au ja viletsuse, head ja halvad teod - siis on inimene vaid tema tahte tööriist (niddesa-kâri), ja ainult Jumal vastutab maailma eest. Budaliku põhjuse ja tagajärje seaduse järgi ei ole inimese teod tingimata ettemääratud. Buddha õpetus väldib ühelt poolt nii loodusseadustele kui jumalausule põhinevat põhjuse ja tagajärje seadust, teisalt selle täielikku eitamist. Inimeses toimib vaba tahe, tema teod on väliste ja siseste ärrituste tingitud, aga ei ole siiski nende määratud. Teine pühakirjades teismi vastu esitatud tõestus on kurjuse argument. See põhineb oletusel, et kui Jumal on loonud maailma, siis on osa maailmas esinevast kurjusest seletamatu. Tõestuse eri variandid võib kokku võtta järgnevalt: "Kui Jumal (Brahma) on kogu maailma isand ja kõikide olendite looja, siis miks 1) ta on määranud õnnetust osadele inimestele, tegemata kogu maailma õnnelikuks; 2) miks esineb maailmas ebaõiglust, reetmist, valelikkust ja isekust; 3) loodud riigi valitseja on teinud valesti viies ebaõiglust sinna, kus oleks võinud valitseda õiglus? Budalikus püharaamatus "Bodhitšarjâvatâra" väidetakse: "Kui, nagu teistid ütlevad, Jumal on liiga suur, et inimene võiks teda mõista, siis tema omadused ületavad inimese mõistmisvõime ja inimesed ei tunne teda ega saa anda talle looja tundemärki". Siit järeldub, et kui sõnadele "kõikteadev" ja "piiritult hea" antakse tavaline tähendus, siis osutavad tõestused Jumala olemasolu vastu. Kui nii ei tehta, muutub mõiste tähendusetuks.

Budistlik tühjuse õpetus väidab, et kõik nähtused on omaolekuta, püsitud ja sõltuvad tingimustest ning teistes nähtustes toimunud muutustest, milline õpetus aitab vaadelda alguseta püsitut isiklikku sansaarat. Märk "tühjus" viitab nähtuse (kuju) omaoleku puudumisele, sest kuju on sõltuvuses teistest nähtustest (kujudest), millised on tingimuste järgi muutlikud, püsitud. Seega: "Kuju on tühjus ja tühjus on kuju".

Märk "tühjus" on inimese vaade või viide kõikidele nähtustele ja näiteks millest kinni haarates arvatakse nähtuse eraldiseisvaks suuruseks, sellest tekitab inimene endale kannatusi (sansaaralik isiklik maailm). Niisiis on algained, molekulid, aatomid, elusolendid, inimesed, jumalad ja ka Jumal olemuselt omaolekuta ja sõltuvad teistest omaolekuta muutlikest nähtustest (kujudest). Püsitus on omaolekuta nähtuse loomus ja märk "tühjus" on kõigest viide ja pole iseseisev reaalsus, realiteet või omaette omaolekuga nähtus. Tühjuse vaade viitab, et kuju (nähtus: tunne, kujutlus, kokkupuude, kõik meeled, kõigi meeltega haaratav maailm ehk meeltevald) on tühjus. Näiteks: Kui inimeste meeleolud ja tunded ning ka mõtted on püsitud ja muutlikud siis mõtetega loojast ja lohutajast pole teisiti.

Püsitut ja muutuvat omaolekuta ning teistest nähtustest sõltuvat maailma vaatleb budalane märgina tühjus, mis on viide lõpututele võimalustele, mis aitab maailma rohkem endale avada ja ei haarata oma kirglikest seisukohtadest kinni. Seega tühjuse vaade on inimese kannatusterohkele maailmale, isiklikule sansaarale, läbinägemist aitav vaade aga mitte maailmast eraldav vahend. Järjepanu esitatakse tühjuse vaadet vääralt, kus märgile "tühjus" antakse asupaik või reaalsus ja sealt peaks nagu midagi tekkima, seega laskutakse pettusesse, mis annab märgile "tühjus" omaette olemise aga "kuju on tühjus". Tühjuse märk on ise tühi: "Mitte tühjus ei tee dharmasid tühjaks, vaid dharmad ongi tühjad." Mis tähendab, et omaolekuta. Nii ka kujutlused kõigest.

Kaasaeg

Argumente jumala olemasolu (poolt ja) vastu tuuakse tihti esile evolutsionistide ja kreatsionistide debatis. Briti bioloog Richard Dawkins on kirjutanud raamatu "Luul Jumalast" (The God Delusion), kus ta kritiseerib intelligentse disaini teooria pooldajate argumente.

Vaata ka

• Ateism
• Jumalatõestus