Antiteatraalsus

Antiteatraalsus on institutsionaalselt või sisuliselt klassikalise teatri omadusele vastanduslik lähenemine. Termin “antiteatraalsus” sündis 20. sajandi lõpus koos modernismiga. Kontseptsioon ja selle kasutamine on laienenud etenduskunstide alale peamiselt kaasaegse ja nüüdistantsuga.

Keeleline taust

Antiteatraalsus on tõlgitud ingliskeelsest sõnast anti-theatricality.

Eesliide “anti” tähendab millelegi kindla asjale või inimesele vastupidist asja/inimest (opposed to or against ), mis on pärit kreekakeelse sõna moodustamise elemendist.

Theatricality võiks eesti keeles olla teatraalsus, teaterlikkus või teater. EKSS seletab teatraalsust “teatrile omane v. iseloomulik, teatripärane, teaterlik”, teaterlikku “teatraalne”, teatrit “1.hrl. sõna-, muusika-, tantsulavastusi esitav kunstiasutus, 2. koht teatrietenduste andmiseks, hrl. Teatrihoone, 3. Teatrikunst, 4. (teatrietendus(t)e, teatrilavastus(t)e kohta), 5. piltl teesklus, tembutus; vaatamisväärne sündmus”.

Teater on laia tähendusega argine sõna, mille põhilised tähendused oleks teatrietendus ja teatrihoone. Teatraalsus määrab konteksti kitsemaks/teaduspäraseks/akadeemilisemaks. Teaterlikkus võrdub teatraalsusega, kuid on vähem kasutatud ning on rohkem institutsionaalse tähendusega võrreldes terminiga teatraalsus ning tugineb pigem klassikalisest teatrist pärinevale ekspressiivsusele nagu väljendus- ja käitumisviis.

Termini sünd

Antiteatraalsuse kontseptsiooni on esitatud modernismi laines kunstikriitik Michael Friedilt maalikunsti kritiseerides. Friedi järgi on teatraalsus see, kui sunnitakse vaatajat/publikut olema teose osas subjektiivne ja antiteatraalsus on situatsioon, milles vaataja/publik seisab teose mõistmisest väljas.

Antiteatraalsus etenduskunstides

Keeleliselt on antiteatraalsus teatraalsuse vastand, kuigi teatraalsust ise võib defineerida eri vaatenurgatest (vt eespool olevat teatri selgitust). Laiemalt vaadates etenduskunstide kontekstis on teatraalsus eksistentsiaalselt alati kaasas nagu nimetus “etendus” ütleb. Otsitakse siiski vastast mõju peamiselt teatraalsuse kontekstis.

Etenduskunstide kontekstis võiks eristada kahte antiteatraalsust: institutsionaalne antiteatraalsus (võiks ka nimetada kui antiteaterlikkus), ja klassikalise teatri ekspressiivsuse vastane antiteatraalsus. Teatraalsust iseloomustavad produktsioonilised väärtused nagu kostüümid, dekoor ja miimika, aga ka väljendusviis nagu ekspressiivsus ja narratiivsus. Antiteatraalsus väljendub selles, kui neid vahendeid ei kasutata või üritatakse nende puhul eemalduda tavapärasest teatraalsest lähenemisest ja funktsioonist.

Teatriteadlane Hans-Thies Lehmann nimetas 1970. aastatest alates ilmunud teatrit post-dramaatiliseks teatriks, milles on oluline mitte ainult tekst, vaid ka kõik terviku tähistajad: visuaalsed, kuuldavad, žestilised ja struktuurilised teatrimärgid. Uus teater ei võta eesmärgiks reaalsuse taasehitust, milleks on tänu tehnoloogilisele arengule video ja film, ent otsitakse muid väärtusi. Kui tekst ehk narratiivsus ei ole fookuses, võib ära kaduda klassikalises teatris osa teatraalsusest.

Tantsu- ja teatriteadlane R. Copeland toob välja terminoloogilise dilemma. On olemas sisuliselt antiteatraalne balleti teos, milles puudub näiteks narratiivsus, kuid balletis on iseenesest juba institutsionaalne ja väljenduslik teatraalsus olemas selle distsipliini reegli järgi, mis võib olla suunatud publikule näitamiseks, mille näiteks on jalgade väljaspoolsus. Lisaks annab konkreetse teatraalse konteksti balleti etendamise asukoht, mis on tavaliselt klassikalisel itaalia laval ehk produktsiooniliselt teatraalsuse kontekstis.

Teiselt poolt tants ongi teatraalne, kui see on mõeldud näitamiseks ja mitte ise tantsu nautimiseks. Tantsustiilid sh. klassikaline ballett, mida tantsitakse publikule etendamiseks, on kõik juba teatraalsed, antiteatraalseks tantsuks on jäänud näiteks seltskonnatants, milles on oluline osaleda ja suhelda teiste inimestega. Selle loogika järgi on isegi nüüdistants, performance`id ja happeningud samuti teatraalsed.

Antiteatraalsus on üks teatri uurimise olulistest vaatepunktidest, ent jääb mulje, et sellel terminil ei saagi olla ühest definitsiooni. Antiteatraalsust defineeritakse vastavalt sellele, mida igal konkreetsel juhul mõistetakse teatraalsuse all.

„Antiteatraalsuse mitmekesisuse vormid viitavad sellele, et me ei saa enam pidada enesestmõistetavaks, et antiteatraalsus tähendab üksnes vastuseisu teatrile. Kui teatrisse ilmub antiteatraalsus, ei saa vastandatud olla lihtsalt kõik, mis toimub laval ja publiku jaoks. Pigem saab teatrist omadussõna, mis kirjeldab pigem tingimust või väärtust, mitte ainult ühe kunstivormi olemust. [---] Teatri antiteatraalne enesekriitika on trend, mis ei peatu modernismiga. Happening ja performance etenduskunsti vormidena on välja arenenud teatri radikaliseeritud enesekriitikast. Isegi kui „teater” on pühendatud modernistliku antiteatraalsuse mitmekesiste vormide leidmisele, võib see osutada etenduskunsti analüüsile ja seeläbi anda oma panuse teatriõppe laienenud missiooni.“

Antiteatraalsus tantsukunstis

Etendus kui sündmus

Nüüdistantsu karakteristikad distantseeritakse klassikalisest teatraalsusest. Etendused enam ei pea toimuma klassikalistes teatrimajades ega pea ka olema esitatud ainult treenitud näitlejate või tantsijate poolt. Samuti ei piisa lavastustest arusaamiseks semiootiliste tähenduste otsimisest. Erika Fischer-Lichte väidab, et etendused on muutunud sündmusteks, milles osalevad nii etendajad ise kui ka pealtvaatajad ning materiaalsus kaalub rohkem kui semiootilisus. Selle printsiibi järgi on nüüdistantsu etendused juba antiteatraalsed, kuna need ei sobi kokku konventsionaalse arusaamaga teatrist.

Lisaks fokuseerib tants kui sündmus pigem osalemisele ja kohal olemisele kui etendajatest eraldatuna lihtsalt laval toimuva vaatamisele. Etendus kui sündmus suunab nautimisele. Kuigi ka siis jääb tants vähemalt etendaja jaoks ikkagi näitamiseks ega saa olla publikut ignoreeriv puhas enese nautimine. Seetõttu jääb tants selliseks, et sündmuse tunnusjoon lisab antiteatraalse mulje teatraalsele tantsule.

Antiteatraalne tehnika

Nüüdistantsus saab leida argist keha. Professionaalset tehnikat või isegi treenitud keha ei pruugi ilmneda vähemalt pealiskaudsel lähenemisel. Etenduste eesmärk ei tugine ainult konventsionaalselt mõistetud ilule ja/või selgelt süstematiseeritud tehnikale.

Eugenio Barba eristab tantsu stiilide kategoriseerimisel Põhja- ja Lõunapoolt: Põhjapooles on tantsu ja teatri stiilid, mis vajavad kindlat tehnikat ehk mitteargist keha.

Tantsus, mida kategoriseeritakse Barba süsteemi järgi Lõunapoole alla, nähtub siiski argilisust, milles puuduvad konventsionaalne esteetika ja teatri reeglid. Klassikalisel moel ehk Lõunapooles, näidatakse argipäevalist liigutust stiliseeritud kujul, ekstraargiliselt. Nüüdisajal, vastupidi, peetakse argist keha/liigutust ka intrigeerivaks olemuseks. See tunnusjoon võib antiteatraalsust välja tuua.

Argist keha ei väljendata alati ilma tehnikata, treenimata, või harjutamata. On ka võimalik, et argist keha näidatakse professionaalselt, argise keha mängimise tehnikat kasutades. Argise keha lavale toomine tundub küll antiteatraalne võrreldes klassikaliste stiilidega, kuid argise keha mängimine ei erine suuresti keha ekstraargilisest kasutamisviisist. Tehnika tähendab konkreetset keha kasutamisviisi. Argise keha mängimine vajab samuti laval näitamiseks konkreetset keha ja vaimu seisundit ehk tehnika omandamist, sest päris argist keha ei tooda otse lavale. Seega pseudo-antiteatraalsust nähtub etendustes, kus kasutatakse argist keha, aga sisuliselt jäädakse ikkagi teatraalseks.

Antiteatraalsus Eestis

Nüüdistantsu ja nüüdis teatriga tegelejad käsitlevad antiteatraalsust. Näiteks: Karl Saks “Planet Alexithymia” (2020), Ruslan Stepanov ja Artjom Astrovi “Performance STL-is” (2019), Stella Kruusamägi “Holy Rage” (2018), Paide teatri “Kaitseala” (2018).