Aluslekkiv laskemoon

Aluslekkiv laskemoon (inglise keeles base bleed, lühend BB) on süsteem, mida kasutatakse suurtükiväe mürskudes, et suurendada nende laskekaugust (tavaliselt umbes 30%).

Skeem BB süsteemist. Ülemine skeemi osa näitab laskemoona põhja ja gaasi välutusavade asukohti. Alumine skeemi pool kujutab läbilõiget gaasi generaatori mehhanismist

Suurem osa takistusest suurtüki laskemoonal tuleneb selle esimesest otsast, mis peab lükkama õhku oma teelt, liikudes seejuures ülehelikiirusel. Õige kesta kujundus vähendab tekkinud takistusjõudu märgatavalt. Lisaks mürsu esiosale on ka teine suurt takistavat jõudu omav element - mürsu lapik tagumine ots tekitab enda järele madalrõhkkonna, mis vähendab lennukiirust. Et laskemoon ballistiliselt korrektselt lendaks, peab tema esiots olema raskem kui tagumine, mis tähendab, et seda ei saa vormida esiotsaga sarnaselt aerodünaamiliseks.

Aluslekkiva laskemoona puhul on seda takistavat jõudu vähendatud ilma põhja kuju oluliselt muutmata. Laskemoona põhjast eendub väike metallist ring, mille tagumise osa täidab väike gaasigeneraator. Generaator ei anna laskemoonale praktiliselt mitte mingit lisatõuget, vaid suurendab gaasi välja paisates rõhku mürsu taga, vähendades tunduvalt mürsu takistust. Ainus nõrk külg seesuguse tehnoloogia kasutamise juures on mõnevõrra vähenenud täpsus, mille tingib rohkem turbulentne õhuvool, ja kaotus plahvatava kandami mahus, mille hõivab kesta sisse paigutatud BB mehhanism.

Kuna BB suurendab laskekaugust väikese protsendi võrra, on see kasulik vaid suure laskeulatusega suurtükivägedele, kus laskekauguse võimalik kasv on vahemikus 5 kuni 15 km. Kuni 1980. aastateni ei peetud BB süsteemidest saadavat kasu piisavat oluliseks, et seda kasutada. Kaasaegses suurtükiväes, mille laskekaugus on vanematest märksa suurem, on BB laskemoon muutumas üha laialdasemalt kasutatavaks.

Ajalugu

Esialgne tehnoloogia töötati välja 1960. aastate lõpul Rootsi Riiklikus Kaitseuuringute Instituudis ja Kuninglikus Materjalivalitsuses (Kungliga Materielförvaltningen, hiljem Kaitseotstarbelise Varustuse Valitsus) suurtükiväe juhatuses. Nende eesmärk oli ranniku suurtükiväe laskekauguse suurendamine. 1966. aastaks jõuti järeldusele, et väike aeglaselt põlev laeng laskemoona põhjas vähendab tekkinud madalrõhkkonda mürsu taga, suurendades seeläbi laskekaugust vähendades rõhkude erinevust mürsu esi- ja tagaosa vahael. Esimesed täismõõdulised katsed toimusid 1969. aastal modifitseeritud 10,5 cm terasest mürskudega, mis andsid suurepäraseid tulemusi ning viisid Rootsi patenditaotluse esitamiseni 1971. aastal.

Idee realiseeriti kiiresti 7,5 cm laevavastase m/66 laskemoona juures (7,5 cm sjömålsgranat m/66), mida kasutati 7,5 cm tornpjäs m/57 fikseeritud rannasuurtükiväe relvas. Sealt levis see kiiresti kõikidesse Rootsi sõjaväe laevavastastesse süsteemidesse.

Kuna 12 cm laevavastases m/70 laskemoonas (12 cm sjömålsgranat m/70) kasutatavat gaasigeneraatorit hakkas tootma USA-s põhinev firma, tuli patendilt eemaldada salajane klassifikatsioon. Mõne aja pärast müüdi patendi rahvusvahelised õigused Gerald Bulli firmale Space Research Corporation (SRC).

Vaata ka

• rakettmootoriga lendkeha (RAP)

Kirjandus

• Grenander, Gunnar: Vapenlära för armén, Liber, Stockholm 1987. ISBN 91-38-09025-2.
• Hansson, Lars: ERSTA - Från svarvspån till byggnadsminne, LAH Bunkertours, 2008. ISBN 978-91-977297-0-3.