Alexios II Komnenos
Alexios II Komnenos (kreeka keeles Αλέξιος Β′ Κομνηνός; ladinapäraselt Alexius II Comnenus; 14. september 1169 – september 1183) oli Bütsantsi keiser aastatel 1180–1183.[1] Alexios tõusis troonile alaealisena, mistõttu juhtisid riiki tegelikult tema lühikese valitsusaja jooksul regendid.
Alexios II Komnenos | |
---|---|
Bütsantsi keiser | |
Ametiaeg september 1180 – september 1183 | |
Eelnev | Manuel I |
Järgnev | Andronikos I |
Isikuandmed | |
Sünniaeg |
1169 Konstantinoopol |
Surmaaeg |
september 1183 Konstantinoopol |
Abikaasa | Prantsuse Anna |
Vanemad | Manuel I ja Antiookia Maria |
Troonipärija
muudaAlexios II oli Porphyrogennetos ehk purpuris sündinud (valitseva keisri ajal sündinud lapsed). Ta oli keiser Manuel I Komnenose kauaoodatud poeg, kellele pandi nimi AIMA ettekuulutuse järgi. Tema ema oli Antiookia Maria. Alexios krooniti kaaskeisriks 1171. aastal. 1175. aastal saatis ta oma isa Väike-Aasias Dorylaionisse, mida hakati taas üles ehitama. 1180. aastal 2. oktoobril abiellus ta 11-aastaselt Prantsuse Agnesega, kes oli kuningas Louis VII tütar. Alexiose isa keiser Manuel suri 1180. aastal ning 11-aastasest poisist sai keiser. Bütsantsis sai ta endale nimeks Anna. Pärast seda, kui Alexios kolme aasta pärast tapeti, abiellus Anna Alexiose mõrva eest vastutajaga, 65-aastase Andronikosega.[2]
Valitsemine
muudaMaria ja Alexiose asevalitsemine
muudaManuel I suri 1180. aasta septembris ning keisriks sai harimatu poiss, kelle mõttes oli vaid meelelahutus. Lisaks noorele vanusele oli ka riik palju kehvemas seisus kui kõigest kümmekond aastat tagasi ning seega ei saanud lapskeiser kuidagi iseseisvalt valitseda. Seega kujunes Alexiose võim formaalseks ning riigi juhtimise võtsid üle keisri ema, leskkeisrinna Maria ja tema armuke, surnud keisri onupoeg ja valitseva keisri nimekaim Alexios. Kumbki polnud rahva seas populaarne. Maria kahjuks rääkis tema välismaine päritolu ning teda peeti ka väga kergemeelseks. Ainsaks positiivseks omaduseks peeti tema puhul soovi ja oskust meeldida. Tema kohta on öeldud ka, et ta oskas kasutada oma ilu relvana. Sama ebapopulaarne oli leskkeisrinna armuke, kusjuures nende kahe suhe algas juba Manuel I eluajal. Alexiosel (armuke) jätkus tähelepanu vaid meelelahutusele.[1]
Ka noor keiser Alexios II ei hoolinud valitsemisest. Tema ainsateks harrastusteks olid ratsutamine ja jahipidamine. Maria ja Alexios jätkasid mingis mõttes Manuel I traditsiooni – nad olid äärmuslikud "läänlased", eelistades ka ametipostide täitmisel Läänest tulnuid. See suurendas veelgi üldist rahulolematust. Rahva seas hakkasid levima ka jutud, et Alexios soovib kõrvaldada seadusliku keisri, Alexios II troonilt ning hakata ise keisriks. See olukord tekitas eriti suurt muret suurearvulise Komnenoste klanni seas. Peamiselt selle perekonna esindajatest kujuneski tugev opositsioon Maria ja Alexiose vastu, mida juhtisid Manuel I tütar Maria ja onupoeg Andronikus.[1]
Regendid tühjendasid kiiresti ka riigikassat, et jagada privileege itaalia kaupmeestele ja Bütsantsi aristokraatidele. Peagi hakkasid Ungari valitseja Béla III ja Rumi sultan Kilij Arslan II rüüstama vastavalt Bütsantsi lääne- ja idaalasid. Regendid olid sunnitud abi paluma paavstilt ja Saladinilt.[2]
Andronikose vandenõu
muudaKeiser Manuel I nõbu Andronikos Komnenos kasutas segast olukorda ära, et võimule pürgida. 1181. aasta talveks olid vandeseltslased lõpetanud ettevalmistused Maria ja Alexiose kõrvaldamiseks, kuid vandenõu paljastati. Samas oli leskkeisrinna ja Alexiose vastu tegutsejate populaarsus niivõrd suur, et hukata neid ei juletud. Võimulolijad ei võtnud ka midagi muud enda positsiooni kindlustamiseks ette. Seejuures ei huvitanud ei võimukandjaid ega ka vandeseltslasi riigi kui terviku (kehv) olukord, vaid pigem õukonnas toimuv.[1]
Riigi olukord halvenes pidevalt. Riigikassa tassiti laiali ning midagi ei kulutatud majanduse või sõjalise olukorra parandamiseks. Õukondlastele tundusid riigipiirid nii kaugel ja ebaolulised. Proteste ei tekitanud ka see, kui Alexios otsustas (ette öeldult) loovutada mitmed Dalmaatsia linnad Ungarile. Samal ajal oli palees tunda pingete lähenemist haripunktile.[1]
Kriis puhkes 5. aprillil 1182. Maria Komnena (Manuel I tütar ja Alexios II poolõde) ja tema abikaasa caesar Johannes saabusid Hagia Sophia katedraali, kus nad nõudsid patriarhilt, kes oli lapskeisri teine ametlik hooldaja, tuge armukese Alexiose kõrvaldamiseks. Samal ajal lähenesid pealinnale Andronikuse väed ning linnas hakkasid levima võõramaalaste vastu suunatud üleskutsed. Seejärel andsid Maria ja Alexios käsu oma palgasõduritele, kes olid ladinlased, hõivata katedraal. See samm lisas õli tulle ning linnas puhkes täielik anarhia: kõlasid loosungid, levis vägivald ja röövimine. Vägivalla osaliseks said peamiselt rikaste ladinlaste kvartalid, mida oli linnas mitmeid. Näiteks elasid seal rikkad Veneetsia kaupmehed. Rahutused kasvasid peagi tõeliseks pogrommiks. Tapeti tuhandeid, nende seas ka näiteks katoliikliku hospidali haiged. Üksikutel õnnestus põgeneda laevadele ja teatada juhtunust Läänes. Need sündmused on läinud ajalukku Konstantinoopoli veresaunana. Need sündmused ei põhjustanud kannatusi mitte ainult olevikus, vaid ka tulevikus. See oli üheks põhjuseks, miks vallutasid ja rüüstasid ristisõdalased 1204. aastal Konstantinoopoli.[1] Sündmuste käigus suruti maha Maria Komnena ja Johannese katse regente kõrvaldada.
Järgnevatel päevadel valitses linnas kaos. Alexios II oli võimetu midagi ette võtma ning tema hooldajaks määrati senat, mis oli samuti sisulise võimu ja autoriteedita organ ega suutnud linnas korda taastada. Selles olukorras oli ainsana sisuline võim äsja linna jõudnud Andronikusel, kes ei kohanud mingit vastupanu.[1] Vastupidi, ta sai suure au osaliseks. Andronikos ei üritanudki peatada ladinlaste tapmist.[2] Tema ametlik ettekääne vägede linnatoomiseks oli keisri kaitse.[1]
16. mail 1182 taastas Andronikos keisri kaitsjana Alexios II võimu. Keisrit ei huvitanud aga endiselt valitsemisega seotu ning Andronikos sai rahus tegutseda Alexiose varjus riigi juhtimisega. Andronikos ei lubanud ka Alexiosel avalikes asjades kaasa rääkida. Ükshaaval surus Andronikos maha kõik Alexiose toetajad: tema poolõe Maria Komnena, caesar Johannese, keisri ustavad kindralid Andronikos Dukas Angelose, Andronikos Kontostephanose ja Johannes Komnenos Vatatzese. Leskkeisrinna ja keisri ema Maria pandi vangi.[2] Peagi määras aga sisuline valitseja Andronikus leskkeisrinna Mariale (ja ka tema armukesele) surmanuhtluse, millele tuli Alexios II alla kirjutada. Nii mõistis poeg oma ema surma. Kuid ka Alexios II valitsemisaeg oli otsakorral.[1] 1183. aasta septembris kuulutati Andronikos ametlikult Chalkè Kristuse kiriku terrassil keisriks. Sama kuu lõpus andis Andronikos käsu noor keiser mõrvata. Alexios II kägistati vibunööriga surnuks ning tema surnukeha heideti Bosporuse väina.[1] Järgnevatel aastatel üritasid mitmed pseudo-Alexiosed võimule pretendeerida, ent see ei õnnestunud kellelgi. [3]
Ilukirjanduses
muudaAlexios II Komnenos on kreeka kirjaniku Kostas Kyriazise ajaloolise romaani "Prantsuse Agnes" (1980) tegelane. Raamatus kirjeldatakse sündmusi Manuel I, Alexios II ja Andronikos I valitsusaegadest läbi Agnese silmade.
Eelnev Manuel I |
Bütsantsi keiser 1180–1183 |
Järgnev Andronikos I |
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 380-383.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Kazhdan, Alexander, toim. (1991). The Oxford Dictionary of Byzantium (inglise keel). Oxford ja New York: Oxford University Press. ISBN 0-19-504652-8.
{{raamatuviide}}
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Magdalino, Paul (2008). "The Byzantine empire, 1118–1204". In Luscombe, David; Riley-Smith, Jonathan (eds.). The New Cambridge Medieval History, volume IV, c. 1024–c. 1198, Part II. Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-41411-1.