Ajastamine

Ajastamine (inglise keeles timing) on muusikas interpreedi teadlikult kontrollitud väljendusvahend esitada helisid sobival ajahetkel.

Muusikas põhineb ajastamine iidsel traditsioonil käsitleda kvantitatiivselt mõõdetava kronomeetrilise aja ehk chronose (kreeka keeles Χρόνος) ning kvalitatiivselt sobiva ajahetke ehk kairose (kreeka keeles καιρός) teadlikku ühendamist. Õigest ajastamisest on juttu juba Vana Testamendi Koguja raamatus 3:1 ("Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: ..."), Markuse evangeeliumis 1:15 ("„Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal.") ning seda on põhjalikult käsitletud Augustinus Hippo (354–430 pKr) kirjutistes. Kairose kui "õige ajahetke" olulisust esindab ka näiteks Horatiuse aforism carpe diem (kasuta päeva). Nagu retoorikas, kus kairos esindas ajalist täiust, soodsat ajahetke esitleda kõige olulisemat ideed, nii ka muusikas mõistatakse ajastamist kui chronose ja kairose koosmõju: kairose kasutamist chronose vääramatus voolus. Ajastamine on seega üks muusika väljendusvahendeid, mis võimaldab edasi anda nii keerukaid muusikalisi struktuure kui ka subtiilseid tundeid. Nagu retoorikas, kus sõnumi kehtivus ja jõud sõltub tihti sellest, millal see teatavaks tehakse ning õige hetke tundmine ja sellest kinni haaramine on sõnumi edastamise jaoks ülioluline, nii on ka iga muusikalise žesti jaoks ideaalne hetk, millal sellel on optimaalne mõju. Muusikaline žest, mis võib õigel hetkel mõjuda, võib olla hetk varem või hiljem arusaamatu.

Kirjandus

• Bruce Haynes 2016. The pathetick musician: moving an audience in the Age of Eloquence