Adolphe Appia

Adolphe Appia (1. september 1862 Genf – 29. veebruar 1928 Nyon) oli Šveitsi arhitekt ning lavavalgustuse ja -kujunduse teoreetik. Appia emakeel oli prantsuse keel.

Adolphe Appia ca. 1890, Jean Mercier

Perekond

Adolphe Appia isa Louis Paul Amédée Appia (13. oktoober 1818 – 1. mai 1898) oli Šveitsist pärit kirurg, kes oma töös keskendus eelkõige sõjameditsiinile. Louis Appia kuulus Genfi 5-liikmelisse komiteesse, mis pani aluse Punase Risti organisatsioonile.

1853. aastal abiellus Louis Appia Anne Caroline Lassere'ga, neil sündis kaks poega (Paul Heinrich ja Adolphe) ja kaks tütart (Helene ja Marie). Perekond oli sügavalt usklik ning järgis kalvinistlikku õpetust.

Haridus

• 1873–1879 Collège de Vevey internaatkool (alustas 11-aastaselt)
• 1882–1883 Leipzigi konservatoorium
• 1886–1890 Dresdeni muusikakool

Karjäär

Adolphe Appia oli hariduselt muusik, kuid on eelkõige tuntud oma uuenduslike teatriteooriate poolest. Inspireerituna Wagneri ideedest uuendada draamat ja teatrit, soovis Appia luua uut lavastuslaadi. Ta õppis joonistama ning omandas lavatehnilisi teadmisi Viini Linnateatris ja Dresdeni Õukonnateatris.

1892. aastal hakkas ta looma kujundust Wagneri tsüklile "Nibelungide sõrmus". 1895. aastal avaldas Appia esimese teose oma ideid kajastavate raamatute sarjast: “La Mise-en-scéne du drame Wagnérien” (“Wagneri draamade lavastamisest”).

Adolphe Appia ei pooldanud kahemõõtmelisi maalitud taustu laval, kuna need olevat vastuolus teatritegevuse olemusliku põhimõttega: kolmemõõtmelises ruumis liikuv kolmemõõtmeline näitleja. Kunstnik pidas oluliseks ruumilise liikumise ja muusika kooskõla ning tema nägemuses oli valguse roll tekitada ruumipoeesiat, tuues esile lavastuse visuaalse ja muusikalise külje skulpturaalsed ja rütmilised aspektid.

1903. aastal lavastas Appia Béarni vürsti erateatris Pariisis stseene Byroni "Manfredist" (Schumanni muusikaga) ning Bizet' "Carmeni".

1906. aastal kohtus Appia kaasmaalasest muusikapedagoogi Èmile Jacques-Dalcroze'iga, kes lõi laste muusika-ja rütmitunnetuse arendamise meetodi (eurütmia), millest arenes välja üks kaasaegse tantsu alusteooriatest. See koostöö viis Appia utoopilise Hellerau asunduse juurde kuuluva kooli- ja teatrimaja väljakujundamise juurde. Ta otsustas luua ruumi, kus teatrisaal ja lavana kasutatav pind asusid samal tasandil – õigupoolest oli tegemist ühega esimestest teatriruumidest, mida oli võimalik täielikult ümber kujundada. 1912. aastal toimus selles hoones esimene eurütmia festival, mis oli Appia jaoks läbimurre. Ta kasutas läbi gaasriide hajutatud taustvalgust, prožektorid aga tõid esile lauljate ja koori liikuvad kujud ning kogu vaatemäng lõi enneolematuid kontraste.

Adolphe Appia ideed ei mõjutanud vaid muusikalise draama lavastuslaadi, vaid kogu teatrikunsti arengut. Ta oli ka üks esimesi, kes töötas välja lavastaja rolli kontseptsiooni nii nagu seda tänapäeval mõistame.

Adolphe Appia pärand

Adolphe Appia keskne idee käsitleb lavastaja ja teatrikunstniku koostöö olulisust. Appia väidab, et lavastuse loomingulise töö kese on ühtsus igas valdkonnas (näitlemine ja tantsimine, muusika, valgus, lavakujundus). Samuti väitis ta, et kahedimensioonilised dekoratsioonimaalid lõhkusid etenduse dünaamilisust. Ta sõnastas kolm fundamentaalset elementi, kuidas lavastada ühtset ja efektset misantseeni:

• Näitlejate dünaamiline ja kolme-dimensiooniline liikumine
• Nurgeline ja ruumiline lavakujundus;
• Lavaruumi kasutamine täies ulatuses – s.h. ka lava sügavuse.

Appia nägi valgust, ruumi ja inimkeha lavastuse osadena, mida tuleks ühtse misanstseeni loomiseks integreerida. Ta propageeris oma Wagneri ooperite lavastustes heli, valguse ja liikumise sünkroonsust ning püüdis siduda näitlejate liikumist muusika rütmide ja meeleoludega. Appia pidas valgust põhiliseks vahendiks, millega muusikat ja liikumist laval siduda ning mille abil muuta meeleolu. Ta püüdis sageli lasta näitlejatel, lauljatel ja tantsijatel alustada tugeva sümboolse žesti või liigutusega ja lõpetada mõne teise tugeva sümboolse poosi või žestiga. Tema lavastustes oli valgus pidevas muutumises hetkest hetkesse, tegevusest tegevusse. Lõppkokkuvõttes püüdis Appia ühtlustada lavalist liikumist ja ruumikasutust, lavalist rütmi ja misanstseeni.

Appia oli üks esimesi teatrikunstnikke, kes mõistis lavavalgustuse potentsiaali teha enamat kui ainult näitlejate valgustamine ja maastike maalimine. Appia toob oma teooriates välja just kaks eraldi ülesannet valgusele. Esimeseks “Diffused light” ehk hajutatud valgus, mis oli ette nähtud lavaruumi ja selles paiknevat dekoratsiooni ja näitlejaid välja valgustama. Teisena käsitleb Appia “Active light’i” mille alla kuuluvad koondumised ja punktvalgused ning samuti ka valguse liikuvus.

Appia ja tema lavastuste jaoks oli misanstseen ja etenduskogemuse terviklikkus või ühtsus esmatähtis ning ta uskus, et need elemendid ajendavad liikumist ja käivitavad tegevust rohkem kui miski muu. Appia kujundused ja teooriad inspireerisid paljusid teisi teatriloojaid, nagu Edward Gordon Craig, Jacques Copeau ja Wieland Wagner.

Musta kasti (Black box) tüüpi lava kontseptsiooni autoriks võib pidada Adolphe Appiat, sarnaseid ideid ruumist avaldas ka Antonin Artaud.

Eestis

Appia on mõjutanud kogu 20. sajandi lavakujunduse ja -valgustuse arengut ning seda ka Eestis. Appia kirjeldas lava ja saali tüüpi, mida praegu nimetame black box-iks ehk mustaks kastiks. Appia idee oli luua etendusruum, kus on võimalik lava- ja publikuruumi ümber paigutada vastavalt vajadusele.

Valgusmeister Sander Aleks Paavo on oma seminaritöös “Adolphe Appia olulisus tänapäeva valguskujunduse kontekstis” (2019) kirjutanud, et Appia andis valgusele teatris kõrgeima rolli ning ka Eesti teatrites on tähelepanu valguskujundusele üha kasvamas.

Avaldatud teosed

Teose pealkirja järel on aastate vahemik, millal Appia tööd kirjutas. Saksakeelse pealkirjaga on tööd, mis on avaldatud ainult saksa keeles ning mille käsikiri pole säilinud. Kõikidele esseedele on lisatud ingliskeelne tõlge.

Raamatud

• "La Mise en scène du drame wagnérien". 1892–1894. (The Staging of the Wagnerian Music Drama). Paris: Leon Challey. 1895.
• "La Musique et la mise en scène". 1894–1896. Berne: Theaterkultur Verlag. Schweizer Theater Jahrbuch. No. 38-39. 1963.
• "Die Musik und die Inscenierung. Munich: Bruckmann". 1899. Music and the Art of the Theatre. Coral Gables, Fla.: University of Miami Press. 1962.
• L'Oeuvre d'art vivant. 1916–1920. Geneva-Paris: Edition A tar. 1921. The Work of Living Art. Coral Gables, Fla.: University of Miami Press. 1960.

Esseed, artiklid, stsenaariumid

• Das Rheingold. Scenario. c. 1891. (lost).
• Die Walküre. Scenario. c. 1891–1892.
• Siegfried. Scenario. 1892.
• Die Götterdämmerung. Scenario. 1892.
• Notes de mise en scene pour l`Anneau de Nibelungen. 1891–1892. (Comments on the Staging of The Ring of the Nibelung). Revue d'Histoire du Theatre. No. 1-2.1954.
• Parsifal. Scenario. c. 1896.
• Der Tuermer. Vol. XVI, No. 5· October, 1912.
• Neue Zurcher Zeitung. April 24, 1964.
• Die Inscenierung von Tristan und Isolde. (The Staging of Tristan and Isolde). (La Musique et la mise en scène lisadest).
  • Theatre Workshop. Vol. I. No. 3· 1937.
  • The Art of Scenic Design. Lee Simonson. New York: Harper & Row, Publish-ers, Inc. 1950.
  • Theatre and Drama in the Making. John Gassner and Ralph Allen (eds.). Bos-ton: Houghton Mifflin Company. 1964.
• Wagner on Music and Drama. Albert Goldman and Evert Sprinchorn (eds.). New York: E. P. Dutton & Co., Inc. 1964.
• Comment réformer notre mise en scène. c. 1900. (Ideas on a Reform of our Mise en Scene). La Revue des Revues. Vol. I. No. 9· 1904.

Directing the Play. Toby Cole and Helen Krich Chinoy (eds.). Indianapolis: The Bobbs-Merrill Company, Inc. 1953·

• Der Saal des Prinzregenten-Theaters. (The Auditorium of the Prinzregenten-Theater). Die Gesellschaft. Vol. XVIII. No. 3· 1902.
• Manfred. Scenario. 1903. Introduction ames notes personnelles. 1905. (Introduction to my Personal Notes).
• Retour a musique. (Return to Music). Journal de Geneve. August 20,1906.
• Notes sur le theatre. (Comments on the Theatre). La Vie Musicale. Vol. I. No. 6. 1909.
• Response au questionnaire. (Answer to the Questionnaire). L'Essor, July 11, 1908.
• Style et solidarite. (Style and Solidarity). Le Rythme. Vol. I. No. 6. 1909. Der Rhythmus. Vol. I. No. 6. 1909.
• La Gymnastique rythmique et le theatre. (Eurythmics and the Theatre). Les Feuillets. No. 14. 1912. Der Rhythmus. Ein Jahrbuch. Vol. I. Jena. 1911.
• L'Origine et les debuts de la gymnastique rythmique. (The Origin and Beginnings of Eurythmics). Les Feuillets. No.5· 1911. Der Rhythmus. Ein Jahrbuch. Vol. I. Jena.1911.
• La Gymnastique rythmique et la lumière. (Eurythmics and the Light). Le Rythme. No. 34· 1932.
• Du Costume pour la gymnastique rythmique. (About the Costume for Eurythmics). Die Schulfeste der Bildungsanstalt Jaques-Dalcroze. Jena. 1912.
• Die Inszenierung als Ausdrucksmittel. (The Mise en Scéne as Means of Expression). Moderne Theaterkunst. Geleitworte. Katalog. Mannheim. 1913.
• Die Musik und das Bühnenbild. (Music and the Setting). Theaterkunst Ausstellung. Katalog. Zurich. 1914.
• En écoutant l'orgue à Saint-Pierre. (While Listening to the Organ in Saint-Pierre). Journal de Geneve. October 8, 1914.
• Fetes de l'Institut Jaques-Dalcroze. (Festivals of the Jaques-Dalcroze Institute). Program. Dalcroze Institute. 1917.
• Preface a l' edition anglaise de Musik und Inszenierung. 1918. (Preface to the English Edition of Musik und Inscenierung).
• Acteur, espace, lumière, peinture. (Actor, Space, Light, Painting). Journal de Geneve (Abbreviated). January 22,1954. Theatre Populaire (Abbreviated). No.5· January-February, 1954.
• Carmen. Scenario, fragment. c. 1920.
• Réflexions sur l' espace et le temps. (Reflections on Space and Time). Aujourd'hui. Vol. III. No. 17. 1958.
• L' Art est une attitude. c. 1920. (Art is an Attitude). 20th Century Stage Decoration. Walter Rene Fuerst and Samuel J. Hume. Lon-don: Alfred A. Knopf, Inc. 1928.
• L' Ancienne attitude. c. 1920. (The Former Attitude).
• La Mise en scene et son avenir. c. 1921. (Theatrical Production and Its Prospects in the Future). II Covegno. Vol. II. No. 4-6. 1923. Theatre Arts Monthly (Abbreviated). Vol. XVI. No.8. 1932. Theatre Arts Anthology (Abbreviated). New York: Theatre Arts Books. 1950. Cahiers de Ia Compagnie Madeleine Renaud-Jean-Louis Barrault. No. 10. 1955·
• Essai sur un probleme dangereux. 1921. (A Dangerous Problem).
• Formes nouvelles. 1921. (New Forms).
• Le Geste del' art. 1921. (The Gesture of Art).
• Apres une lecture de Port-Royal (Sainte-Beuve). 1921.. (After Reading Port-Royal by Sainte-Beuve).
• Art Vivant? ou nature morte? c. 1922. (Living Art or Dead Nature?). Wendigen. No. 9-1.0. 1.922. Bottega di Poesia. Milan. 1923. Theatre Annual. Vol. II. 1943· Players Magazine. Vol. 33· No.4· 1.962.
• Le Sujet. 1922. (The Theme).
• L'Intermediaire. 1922. (The Intermediary).
• Monumentalite. 1922. (Monumentality). Revue d'Esthetique. October-December, 1953.
• Pittoresque. c. 1922. (Picturesqueness).
• L'Enfant et l' art dramatique. (The Child and Dramatic Art). Pour l'ère Nouvelle. January, 1923.
• A Propos del' enfant et l' art dramatique. Pour l'ère Nouvelle. April, 1923.
• L'Homme est à mesure de toutes choses. August, 1923. (Man Is the Measure of All Things).
• La Revue Theatre. Vol. VIII. No. 25. 1.954. The Work of Living Art, see books.
• Les Maîtres chanteurs. Scenario. c. 1922. (The Mastersingers).
• Tristan et Iseult. Breve analyse du drame. 1923. Introduction aux représentations de Tristan et Isolde a Ia Scala de Milan. Direction A. Toscanini. 1923. (Introduction to the Performances of Tristan and Isolde under the Direction of A. Toscanini at Ia Scala in Milan).
• La Preparation de 'Tristan' a Ia Scala. Journal de Geneve. January 22, 1924. Tristano e Isotta a Ia Scala. La Semaine Litteraire. January 24, 1924.
• Mise en scène pour Promethee. Scenario, fragment. 1924. La Reforme et le theatre de Bale. (The Reform and the Theatre at Basel).
• Expériences de théâtre et recherches personnelles. 1922–1924. (Theatrical Experiences and Personal Investigations).
• L' Art dramatique vivant. 1925. (The Art of the Living Theatre).
• Richard Wagner et la mise en scène. (Richard Wagner and Theatrical Production).
• Das Problem der Stilbuehne bei den Werken Richard Wagners. (The Problem of Stylized Settings for Richard Wagner's Works). Musikwissenschaftlicher Kongreß zu Leipzig, 1925. (Abbreviated). Leipzig: Breitkopf und Haertel. 1925.
• Iphigenie en Tauride, Scenario, fragment. 1926.
• Lohengrin. Scenario. 1926.
• Macbeth. Scenario. (lost).
• Fiction. c. 1926.
• Mécanisation. c. 1926. (Mechanization).
• Conference américaine. (A draft, not finished.) 1926. (A Lecture for America). Avertissement pour l'édition de mes "Essais" en I volume. 1926. (Preface to the Edition of My Essays in One Volume).
• Goethes Faust. Erster Teil. 1927–1928. (Goethe's Faust. Part One). Bonn: Fritz Klopp Verlag. 1929. Theatre Arts Monthly (abbreviated). Vol. XVI. No.8. 1932.
• Curriculum Vitae d' Adolphe Appia par lui-meme. 1927. (Adolphe Appia' s Curriculum Vitae written by himself). Szineseti Lexicon. Budapest. 1930. Musees de Geneve. No. 29. October, 1962.
• Quelques Pensees et citations. (Some Thoughts and Quotes). Le Rythme. No. 37· August, 1934.

Kirjandus

• Abulafia, Y. 2016. The Art of Light on Stage. Lighting in contemporary theatre. Oxon: Routledge
• Palmer, S. 2013. Light. Readings In Theatre Practice. Palgrave Macmillan

Kasutatud allikad

• Oxfordi illustreeritud teatriajalugu. 2006. Toim Brown, J. R. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
• Paavo, S. A. 2019. Adolphe Appia olulisus tänapäeva valguskujunduse kontekstis [Seminaritöö, Tartu Ülikool Viljandi Kultuuriakadeemia]
• R.C. Adolphe Appia: Theatre Artists (Directors in Perspective Series), Cambridge University Press, Cambridge, 1987
• W. R. Volbach 1968. ADOLPHE APPIA, PROPHET OF THE MODERN THEATRE: A PROFILE https://digitalcollections.wesleyan.edu/object/wuptheatre-15