Abjektsioon
Abjektsioon on filosoofi ja kirjanduskriitiku Julia Kristeva käibele toodud mõiste, mis tähistab kunsti juurde kuuluva subversiivse või õõnestava praktika käsitlemisvõimalust. Abjektsioon on seotud nende nähtustega, mis on domineeriva kultuurilise süsteemi poolt taunitud või talitsetud.[1]
Kristeva ise defineerib abjektsest millenagi, "mis rikub mingit identiteeti, süsteemi või korda. Mis ei pea kinni piiridest, kohtadest, reeglitest. Vahepealsus, kahemõttelisus, segu. Reetur, valetaja, kurjategija, keda ei vaeva südametunnistus, vägistaja, kes ei tunne häbi, tapja, kes esineb päästjana..."[2] Kristeva meelest on abjektse figuuri puhtaim näide laip, kuid abjektsus on kätketud ka deemoni, koletise, tondi või siis psühhootiliselt käituva indiviidi olemusse. Abjektne "mina" tuleb välja siis, kui piirid unustatakse, näiteks vihaolukorras. Abjektsus on justkui inimese loomalik külg.
Abjektsuse kontseptsioonist lähtuvad mitmed küsimused, mis puudutavad kehale omaste ja loomulike, kuid samas ebapuhaste protsesside integreerimist inimkogemuse tunnetuslikku tervikusse. Selline suundumus ilmneb näiteks visuaalkunstis. Seal käsitletavateks objektideks ja teemadeks võivad olla näiteks surnud keha, menstruaalveri, roiskunud toit, kõdu või ekskremendid. Illustreeritakse kehalisust ümbritsevaid tabusid.[1]
Abjektsiooni akt muuda
Abjektsiooni akt leiab aset siis, kui subjekt on sunnitud kultuuri piiridest väljapoole jäävat seisundit teadvustama. Reaktsioonina sellele võib tekkida vastikustunne või jälestus, mida Kristeva nimetaski abjektsiooni aktiks.[1]
Abjektsiooni akti kirjeldas Kristeva järgmiselt: "Vastikus mingi toidu, mustuse, jäätmete, solgi suhtes. Öökimine ja oksendamine, mis mind selle eest kaitsevad. Vastumeelsus ja iiveldus, mis hoiavad mind eemal ja pööravad ära roojasest, kõntsasest, räpasest. Põlastus kokkulepluse, kahepalgelisuse, reeturluse suhtes. Lummus, mis tõukab mind selle poole ja sellest eemale".[2]
Abjektsioon kirjanduses muuda
Abjektsioon väljendub selgesti transgressiivses kirjanduses ning ka õudus- ja hirmukirjanduses, nt kooljad ja lummutised Maniakkide Tänava teostes "Surmakarva" (2009) ja "Õnne ja õnnetuse valitseja" (2013). Transgressiivse kirjanduse juurde kuulub just inimkogemuse ebameeldiv ja keeldude kaudu varjus hoitav ehk selle abjektne külg. Seesugune esteetika näitab kehalisuse ja vastikustunnet tekitavate nähtuste vältimatut kuulumist inimkogemuse tervikusse. Religioosset algupära kehasalgamine on asendunud pingevaba ja vahel isegi koomilise suhtumisega. Postmodernistliku transgressiivsuse üheks tunnusjooneks võib olla ka röökimise vormis äärmuslik kõne ehk tavapärase kommunikatsiooni hävitamine. Teemade hulka kuuluvad näiteks sellised transgressiivsed situatsioonid nagu viha, seks, depressioon, abielukriisid ja purjusolek. Väljendust leiab ka inimeste animaalne külg.[1]
Eesti kirjanduses on abjektne esteetika avaldunud mitmetes transgressiivsetes teostes. Sellise loomingu seas on Peeter Sauteri teosed, näiteks "Indigo" (1990), "Beibi bluu" (2008) ja "Ära jäta mind rahule. A love story" (2013). Hea abjektsiooni näide on Sauteri sünnitamise "koledust" väljendav novell "Kõhuvalu" (1995). Samuti kuulub abjektsiooni väljendavate raamatute hulka Kristian Krisfeldti "Kalevipoeg 2.0" (2010), milles avalduvad action-esteetika ja pornograafiline diskursus.[1] Kaur Kenderi teostes on näha abjektsiooni näiteks seoses vägivaldsete inimsuhetega. Tema romaanis "Iseseisvuspäev" (1998) ilmneb see eriti koduvägivalla kujutamises.