Ava peamenüü

Nomenklatuur ja süstemaatikaRedigeeri

Perekonna autorid on Hipólito Ruiz López ja José Antonio Pavón. Nimetatud Sevilla ülikooli botaanikaprofessori Pierre Abat' auks. Tüüpliik on Abatia rugosa.

Perekonnanime sünonüüm on Raleighia (George Gardner).

APG II süsteemi järgi on ta pajuliste sugukonnas. Varem arvati ta õisikleheliste sugukonda, kannatuslilleliste sugukonna triibusesse Abatieae (Lemke 1988) või sugukonda Samydaceae (George Bentham, Joseph Dalton Hooker ja John Hutchinson).

Perekonnas on The Plant Listi järgi järgmised liigid[1]:

Catalogue of Life esitab järgmised liigid[2]:

LevikRedigeeri

Abatia perekonna liigid on pärismaised Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Ameerika troopika mägedes, Andides metsapiirist kõrgemal.

VälimusRedigeeri

Need on puud. Neil on vastak leheseis ning väga väikesed abilehed ja näärmed glandulae marginales lehealustel. Õiekattes on nii tupplehed kui ka kroonlehed; need on alusel tihedalt kokku kasvanud. Neil on palju niitjaid tolmukaid.

George Don (A General History of the Dichlamydeous Plants: Calyciflorae, 1832, lk 722–723): Linnaeuse süsteem: Icosandria, Monogynia. Õietupp lühikese, veidi vurrkannukujulise toruga, mille suu on kaetud arvukate karvadega; tupeserv neljaosaline; sagarad lantsetjad. Kroonlehti ei ole. Tolmukaid umbes 20, kasvavad välja tupetoru aluse lähedalt. Tolmukaniidid lamedad,

KasutamineRedigeeri

Abatia rugosa lehtedest tehakse Peruus musta tinti[3].

ViitedRedigeeri

  1. The Plant List
  2. [1]
  3. David J. Mabberley. The Plant-book: A Portable Dictionary of the Vascular Plants, Cambridge University Press 2008, lk. 1. ISBN 0521820715.

KirjandusRedigeeri

  • Hipólito Ruiz López, José Antonio Pavón. Florae Peruvianae, et Chilensis Prodromus, 78, pl. 14. 1794.
  • H. O. Sleumer. Flacourtiaceae. – Flora Neotropica, 1980, 22, lk 55–57.
  • D. E. Lemke. A synopsis of Flacourtiaceae. – Aliso 1988, 12, lk 28–43.
  • A. Bernhard. Flower structure, development, and systematics in Passifloraceae and in Abatia (Flacourtiaceae). – Int. J. Plant Sci., 1999, 160, lk 135–150.

VälislingidRedigeeri