1953. aasta Ida-Saksamaa ülestõus (saksa keeles Volksaufstand vom 17. Juni 1953) oli Ida-Saksamaal 16.–17. juunil 1953 toimunud ülestõus. Ülestõus sai 16. juunil alguse Ida-Berliini ehitustööliste streigist sovetiseerimise käigus sisse seatud tootmiskvootide vastu. Järgmiseks päevaks olid protestid levinud üle kogu maa umbes 700 asulasse.[1] Laiemalt avaldas üle miljoni inimese meelt valitsuse ja Sotsialistliku Ühtsuspartei vastu. Võimudel ei olnud lihtne ebapopulaarse sovetiseerimispoliitika ja langevate elustandardite vastaseid proteste kontrolli alla saada ning Ida-Saksamaa valitsuse ametissejäämine sattus küsimärgi alla. Lõpuks suruti Ida-Berliini meeleavaldajad Nõukogude väegrupi tankide ja Kasernierte Volkspolizei jõududega vägivaldselt maha. Enam kui 500 muus asulas jätkusid meeleavaldused veel paar päeva pärast seda.
1953. aasta Ida-Saksamaa ülestõus |
---|
Osa külmast sõjast |
|
Toimumisaeg |
16.–17. juuni 1953 (2 päeva) |
---|
Toimumiskoht |
Ida-Saksamaa |
---|
Tulemus |
Ülestõus suruti maha |
---|
Osalised |
---|
|
Väejuhid või liidrid |
---|
|
Jõudude suurus |
---|
20 000 sõdurit 8000 politseinikku |
1 500 000 meeleavaldajat[viide?] |
|
Kaotused |
---|
5 hukkunud politseinikku |
55–125 hukkunut 17 teadmata kadunut |
|
Lääne-Saksamaal tähistati 1953. aasta ülestõusu iga aasta 17. juunil riigipühana kuni Saksamaa taasühinemiseni aastal 1990, kui see asendati Saksa ühtsuse päevaga, mis on 3. oktoobril.[2]