Ülle Meister

Ülle Meister (27. august 1948 Lüganuse – 6. jaanuar 2021 Kokre) oli eesti raamatugraafik ja akvarellist.

Haridus

Ta lõpetas 1966. aastal Püssi Keskkooli. 1967. aastal astus Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti graafikat õppima. Akvarellist sai juba kooliajal Ülle Meistri lemmiktehnika, milles ta saavutas erakordse meisterlikkuse ja millele jäi truuks terveks eluks. Kolmandal kursusel tuli teha valik vaba-, tarbe- ja raamatugraafika vahel. Meister valis viimase, sest armastas juba väikese tüdrukuna raamatuid ja oli suur lugeja.

Meister lõpetas kunstiinstituudi 1973. aastal raamatukujundajana cum laude ning tema diplomitööna valminud aabits oli koolides kasutusel palju aastaid.

Töökohad ja loominguline tegevus

Ülikooli lõpetamise järel suunati ta kirjastusse Valgus kunstiliseks toimetajaks, mis oli sisuliselt ametnikutöö, kuid ka seda tööd oli võimalik teha loominguliselt. 1980. aastast töötas Meister kirjastuses mittekoosseisulise töötajana ja kolm aastat hiljem pühendus vabakutselise kunstniku tööle. 1983. aastal astus Meister Kunstnike Liidu liikmeks.

Looming

Lisaks juba mainitud aabitsale illustreeris ka rohkesti õpikuid, töövihikuid ja tööraamatuid õpilastele ning metoodikakirjandust õpetajatele, kokku 130 raamatut ja õpikut. Ta tegi koostööd lasteajakirjadega Hea Laps ja Täheke.

Ülle Meister illustreeris mitu Leelo Tungla luuleraamatut ("Aastaring", 1992; "Küll on hea!", 1998; "Põrsas Pamp" (eesti keeles) ja "Porsas Pamp" (soome keeles), 1993; "Põrsapõli", 1994; "Tondu", 1993), aga ka tema juturaamatuid ("Hernetont Ernestiine", 2005). Tema illustreeritud on ka Ellen Niidu „Rongisõit” (1986).

Ta kujundas sarja "Saja rahva lood" kolm raamatut ning illustreeris palju muid lasteraamatuid. Tema tehtud piltidega raamatutest jäi viimaseks 2020. aasta septembris ilmunud fantaasiaraamat "Maailma Veereke" (autor Marika Piip).

Samuti kujundas ta "Karupoeg Puhhi" ja "Onu Remuse juttude" sarja helisalvestiste karbikaaned.

Ta lõi ka postkaarte, tegi eksliibriseid ja vabagraafikat. Paljude aastakümnete jooksul valmis tal imelisi akvarelle loodus­motiividel: tundlikud Eesti rabamaastikud ja loopealsed, tundrat ja kõrgmäestikke kujutavad sarjad. Hõimurahvastega sidus kunstnikku huvi Karjala kalju­jooniste vastu.

Saavutusi raamatugraafikuna

Meistri illustreeritud ja kujundatud raamatud on saanud hulganisti auhindu. Nende hulgas on näiteks

• Jaan Jenseni raamatugraafika aastapreemia (1986),
• 25 kaunima Eesti raamatu (1979, 1986, 1987, 1994),
• 5 kaunima Eesti lasteraamatu (1999, 2008, 2009) ja
• Balti riikide raamatukunsti konkursi (1987) diplomid,
• Tallinna illustratsioonitriennaalil (2006) Eesti Lastekirjanduse Keskuse audiplom parimale Eesti illustraatorile jne.

Rohketest auhindadest pidas kunstnik kõige olulisemaks teist kohta Nukitsa konkursil 1994 ja 1998, mille žürii koosneb lastest enestest. Meistri illustreeritud raamatuid iseloomustab elurõõmus tüübistik, värvikus ja raamatu kui terviku hea tunnetus.

• 1994 Nukitsa konkurss, 2. koht kunstnike kategoorias ("Mõmmikute arstilkäik", 1991; teksti autor Kuulo Kutsar)
• 1998 Nukitsa konkurss, 2. koht kunstnike kategoorias ("Vanad head muinasjutud III" 1996, koos Kirke Kangroga)

Tunnustus

• 1987 – Eesti NSV riiklik preemia Lilian Kivi ja Milvi Rooslehe aabitsa kujunduse ja illustratsioonide eest

Harrastused

Ülle Meister kuulus tartlase Väino Poikalaineni eestvedamisel rajatud Eesti Muinastaideseltsi. Tuhandete aastate vanuse ürgkunsti motiividel lõi ta palju akvarelle.

Ülle Meistri suur kirg oli matkamine. Pärast esimest kõrgkooli kursust käis ta Koola poolsaarel, Tallinna matkaklubi liikme viisid matkateed aga üha kaugemale: Kamtšatkale, Taimõrile ja Sajaanidesse. Ülle Meistri eriliseks kireks olid mäed.