Õnnekütid (film 1971)
"Õnnekütid" on 1971. aastal Nõukogude Liidus Mosfilmi filmistuudios valminud komöödia.
| Джентльмены удачи | |
|---|---|
| Žanr | komöödia |
| Režissöör | Aleksandr Serõi |
| Stsenarist |
Viktoria Tokareva Georgi Danelija |
| Operaator | Georgi Kuprianov |
| Helilooja | Gennadi Gladkov |
| Peaosades |
Jevgeni Leonov Georgi Vitsin Saveli Kramarov Radner Muratov Natalja Fatejeva |
| Filmistuudio | Mosfilm |
| Esilinastus | 1971 |
| Kestus | 88 |
| Riik | NSV Liit (Venemaa) |
| Keel | vene |
| IMDb profiil | |
Filmi lavastas Aleksandr Serõi.
Sisu muuda
Kesk-Aasias leitakse arheoloogilistel väljakaevamistel Aleksander Suure kiiver. Selle varastavad kolm kurjategijat - liider San Sanõtš Belõi, hüüdnimega Dotsent (Jevgeni Leonov), Gavrila Šeremetjev (Georgi Vitsin) ja Fedja Jermakov (Saveli Kramarov).
Moskvas jõuab Dotsent kiivri ära peita, enne kui kurjategijad vahistatakse nende peidukohas Moskva oblasti suvilas. Dotsent saadetakse vanglasse Moskva lähedal, kuid kaasosalised saadetakse teise vanglasse Kesk-Aasias. Moskvas näeb ekspeditsiooni juht, professor Maltsev (Erast Garin), bussis meest, kes on Dotsendiga äravahetamiseni sarnane (Leonov topeltosas). Selgub, et see mees on lasteaiakasvataja Jevgeni Troškin. Kiivri leidmiseks saadetakse Troškin tätoveerituna ja parukaga Kesk-Aasiasse vanglasse, kus ta kehastab Dotsenti, teeseldes, et lõi pea ära ja unustas ära, kuhu ta kiivri peitis. Kuid Dotsendi kaasosalised ei tea kiivri peidukohast midagi, mispeale miilits otsustab korraldada neile paakautoga valepõgenemise.
Kui Troškin, Gavrila ja Fedja põgenevad, eksivad nad ära ja lähevad hoopis tsemendiveoki tsisterni, mis seejärel täidetakse tsemendiga. Lisaks selgub, et nendega koos on põgenenud ka Vasja Alibabajevitš (Radner Muratov). Põgenemisel saavad nende riided tsemendiseks ja nad satuvad valesse linna. Troškin saab öötöö kohalikus lasteaias, kuhu nad lähevad radiaatoreid tassima, ja saavad 20 rubla. Järgmisel päeval jõuab Troškin lõpuks Maltsevi ja miilitsa juurde, kes annavad neile uued riided ja lammutamisele määratud maja Moskvas.
Moskvas asuvad Troškin, Gavrila ja Fedja kiivrit otsima, külastades Dotsendi kontakte. Samal ajal aga põletab Vasja priimusega maja maha, mispeale kurjategijad kolivad edasi Maltsevi suvilasse. Ühel päeval aga kutsutakse Troškin miilitsasse tagasi ja palutakse tal operatsioon katkestada, kuna Dotsent on vanglast põgenenud. Troškin otsustab aga jätkata, kuna on tulemas uusaastaöö. Ta annab Gavrilale kirja tema perelt, mispeale Gavrila poob end üles, kuid arst suudab ta päästa. Kurjategijad kardavad, et arst võib nad üles anda, kuid Troškin väidab, et ta mõrvas arsti. Gavrila, Fedja ja Vasja otsustavad end miilitsale üles anda, ning seovad Troškini kinni. Siis aga meenub Fedjale dialoog Dotsendiga enne vahistamist, kui Dotsent ütles, et ta käis kalal ja küsis Fedjalt, et kas ta ujuda oskab. Nad järeldavad, et Dotsent peitis kiivri jääauku ja lähevad sinna. Sinna tuleb kohale aga tõeline Dotsent, kes käseb neil sukelduda ja saab kiivri endale. Kuid siis jõuab kohale Troškin, kelle päästis Maltsevi tütar (Natalja Fatejeva), kes oli just suvilasse tulnud. Troškin ja Dotsent võitlevad. Dotsent tõmbab välja püstoli, kuid enne, kui ta tulistada jõuab, löövad Gavrila, Fedja ja Vasja talle aeruga pähe, ning siis ka Troškinile. Miilits jõuab kohale ja vahistab Dotsendi. Kui miilitsa Volgad lahkuvad, imestavad Gavrila, Fedja ja Vasja, et neid ei vahistatud. Siis jääb üks auto seisma ja Troškin tuleb autost välja, nüüd juba parukata. Hirmust "Juba paljaks aetud!" jookseb kolmik minema, Troškin jookseb neile järele.