Saksamaa ajalugu

Saksamaa ajalugu on ülevaade Saksamaa territooriumi ja sakslaste ajaloost.

Saksamaa 21. sajandil

Hallstatti kultuur

 Pikemalt artiklis Keldid

Germaani hõimude varajane ajalugu

Germaanlaste asualad ja Gallia 1. sajandil eKr

Rooma riik ja Euroopa 125. aastal

Rooma impeerium, keiser 27–14 pKr Augustuse valitsemisajal

 Pikemalt artiklis Germaania, germaanlased

Arvatakse, et germaani hõimude etnogenees sai alguse hilisel põhja pronksiajal või kõige hiljem eel-rooma rauaajal. Hõimud hakkasid 1. sajandil eKr liikuma Lõuna-Skandinaaviast ja Põhja-Saksamaalt lõuna, ida ja lääne poole (100 eKr – 300 pKr). Nii said nad kokku gallia keltide, pärsia, balti ja slaavi hõimudega Ida-Euroopas. Varasest germaani ajaloost teatakse üldiselt vähe, teatakse vaid nende läbikäimisest ja kaubavahetusest Rooma Impeeriumiga.

Rooma riigi laienemise käigus liideti riigiga Gallia Cisalpina. Aastatel 58–51 eKr viis Julius Caesar lõpule keltide asustatud Gallia vallutamise ning Rooma alad hakkasid piirnema germaanlaste asualadega. Vana-Rooma keiser (27 eKr – 14 pKr) Augustus jaotas Gallia kolmeks osaks, mille keskuseks oli Lugdunum (Lyon): Akvitaania (Gallia Aquintia) lõunas; Gallia Lugdunensis keskel ja Gallia Belgica põhjas.

Rooma impeerium ja Magna Germania, u 116. aastal

1. sajandi algusaastatel korraldas Rooma keisririik pika sõjalise kampaania Reinist itta jäävatel aladel. Oma võimule allutati mitmed germaani hõimud. 7 pKr kuulutati piirkond rahulikuks ning Germaania asehalduriks määrati Publius Quinctilius Varus. Vallutuskampaaniat juhtinud Tiberius (hilisem keiser) lahkus piirkonnast, et tegeleda Illüürias puhkenud ülestõusuga.

Rooma impeerium kontrollis territooriumeid Reinist idas koos Lippe ja Maini jõega. Keiser Augustuse poolt määratud Publius Quinctilius Varuse all üritasid roomlased oma ülemvõimu laiendada ka ida pool asuvate Weseri ja Elbe jõe suunas. Heruskide pealik Arminius oli suutnud koondada rivaalitsevad germaani hõimud Rooma-vastasesse liitu. Kuna Arminius oli ise Rooma sõjaväes teeninud, tundis ta selle nõrku kohti. 9. aasta sügisel varitses Arminius koos oma Germaani hõimude liiduga Rooma armeed ja hävitas täielikult XVII, XVIII, XIX leegioni, kolm ratsaväeosa ja kuus abiväelaste kohorti. Kokku langes umbes 20 000 roomlast. Roomale osutus kaotus niivõrd suureks löögiks, et see sisuliselt loobus edasistest Reini jõe taguse Germaania vallutamise plaanidest ja pärast seda aktsepteeris Augustus impeeriumi põhjapiirina Reini jõge.

Aastatel 69–96 valitsenud Flaviuse dünastia keisrite ja hilisemate valitsejate ajal saavutasid roomlased Agri Decumatese regiooni üle kontrolli ja asustasid selle. Regioon asus Rooma keisririigi Germania Superior ("Ülem-Germaania") ja Raetia provintside territooriumil. Piirkond hõlmas tänapäeva Saksamaa edelaosas Reini, Maini ja Doonau jõe vahel olevaid alasid, kattes Schwarzwaldi ja Juura mägede Švaabi ja Frangi osi. Roomlased rajasid teedevõrgustiku, mis aitas ka sõjaväel kergemini liikuda, ja parandasid kaitset sissetungivate hõimude vastu (viimased kasutasid piirkonda edasi Rooma Gallia provintsidesse tungimiseks). Piirikindlustused (Limes) ehitati liinile Rheinbrohl-Arnsburg-Inheiden-Schierenhof-Gunzenhausen-Pförring (Limes Germanicus). Suuremad Rooma kolooniad olid Sumolecenna (Rottenburg am Neckar), Civitas Aurelia Aquensis (Baden-Baden), Lopodunum (Ladenburg) ja Arae Flaviae (Rottweil).

Rooma keisririigi ja germaanlaste piirialad u 2. sajandil

Limes Germanicus ja Agri Decumates

Aastaks 100, mis on ka Tacituse "Germania" aeg, olid saksa hõimud asustanud enamuse tänapäeva Saksamaa aladest: Reinist Doonauni. 3. sajandi paiku tõstis pead hulk läänegermaani hõime: alemannid, frangid, saksid, friislased, sikambrid ja tüüringlased. Umbes 260. aastal murdsid needsamad saksa hõimud läbi Limesi frondi ehk liikusid kaugemale Reini ja Doonau jõest.

Rooma keisririigi võimu all olnud germaanlaste aladele asutati Rooma sõjaväeasulad ja linnad: Reini vasakul kaldal Andernach (Antunnacum); Lechi jõe ääres Augsburg (Augusta Vindelicorum); Reini jõe ääres Bonn; Illeri jõe ääres Kempten (Cambodunum); Reini ääres Moseli suudmes Koblenz (Castellum apud Confluentes); Reini jõe kaldal Köln (Colonia Claudia Ara Agrippinensium); Reini ääres Mainz (Mogontiacum), Germania Superiori keskus; Reini läänekaldal Neuss (Novaesium); Doonau kaldal Regensburg (Castra Regina) Reetia provintsi keskne sõjaväeline tugipunkt; Moseli kaldal Trier (Augusta Treverorum), Gallia Belgica provintsi pealinn; Reini vasakul kaldal Speyer (Noviomagus ehk Civitas Nemetum); Reini ülemjooksul Worms (Borbetomagus), poolautonoomse Civitas Vangionum piirkonna keskus jt.

Germaanlaste pealetung Rooma impeeriumile algas 2. sajandil eKr ning tugevnes 2.–3. sajandil. Keiser (161–180) Marcus Aureliuse ajal, sõdades (166–180) läänegermaani hõimu markomannidega, kes elasid 1. sajandist eKr Maini jõgikonnas, ilmnesid Rooma keisririigi nõrgenemise esimesed tunnused.

 Pikemalt artiklis Vandaalid

 Pikemalt artiklis Alemannia, Sueebid

Kuni 3. sajandi keskpaigani oli Agri Decumates roomlaste kontrolli all, mil keiser Gallienus sealsed alad aastatel 259–260 evakueeris. Seda tehti enne kui alemannid riiki tungisid ja enne seda kui suurem osa Lääne-Rooma riigist "usurpaatori ja valitseja" (endise Gallia väejuhi) Postumus juhtimise all keisririigist lahku lõi.

 Pikemalt artiklis Alemannid#Konfliktid Rooma keisririigiga

 Pikemalt artiklis Goodid#Goodid ja Rooma

Lääne-Rooma keisririik

 Pikemalt artiklis Lääne-Rooma keisririik

Rooma riik ja Euroopa 395. aastal

3. ja 4. sajandi Saksamaal tekkisid suured alemannide, baierlaste, tüüringite, frankide, friiside ja sakside hõimuliidud. Need koosnesid arvukatest väikehõimudest koos neile omase hõimuvalitsusega. Välja arvatud saksid, valitsesid kõiki neid liite kuningad; saksid olid jagatud mitmeks sõltumatuks hõimuks, igal oma pealik, ning sõja ajal loosisid need pealikud endi hulgast ülempealiku. See juhtis teisi sõja lõpuni.

Rooma provintsid Germania Prima (Germania I), Germania Secunda (Germania II), Belgica Prima (Belgica I) ja Belgica Secunda (Belgica II), ca aastal 400

3. ja 4. sajandil laienesid saksid võidukalt lääne poole ja nende nimi anti suurele hõimuliidule, mis ulatus läände täpselt Rooma riigi endise piirini, peaaegu Reinini. Ainult kitsas maariba Reini paremal kaldal jäi frankidele. Lõuna suunas liikusid saksid Harzi mägedeni ja Eichsfeldini ning järgnenud sajanditel sulandasid suure osa Tüüringist. Idas ulatus nende võim esialgu Elbe ja Saaleni; järgnenud sajanditel laienes see palju kaugemale. Kogu Saksa ookeani kallas kuulus saksidele peale Weseri läänes, mis kuulus friisidele.

Kesk-Euroopa 5. sajandil

 Pikemalt artiklis Sueebid

 Pikemalt artiklis Saksid

 Pikemalt artiklis Frangid

 Pikemalt artiklis Burgundid

Euroopa rändeteed

 Pikemalt artiklis Suur rahvasterändamine

Suur rahvasteränne oli intensiivse rände periood Euroopas umbes aastatel 400 kuni 800 pKr. Rännet Euroopasse, sealhulgas Saksamaale, soodustasid sügavad muutused Rooma riigis ja selle "barbaripiiril". Esimesed saabujad olid germaani hõimud nagu goodid, vandaalid, langobardid, sueebid, friisid ja frangid; hiljem surusid neid lääne poole hunnid, avaarid, slaavlased, bulgarid ja alaanid.

Saksamaa hõimuhertsogkonnad

 Pikemalt artiklis Hõimuhertsogkonnad

Varakeskajal moodustusid põhiliselt vanade saksa hõimude asualad piirkonnas, mida seostatakse Frangi riigiga, eriti idas hõimuhertsogkonnad. Need hõimud olid algselt frangid, saksid, alemannid, burgundid, tüüringid ja ruugid.

Sakside, bajuvaaride, tüüringite, frankide ja alemannide territooriumitest tekkisid vastavalt Saksimaa, Baieri, Tüüringi, Frangimaa ja Švaabimaa ajaloolised piirkonnad Saksamaal.

Vanemad hõimuhertsogkonnad olid Alemannia (või Švaabimaa), Baieri, Saksimaa. Nooremad hõimuhertsogkonnad olid: Saksimaa, Frangimaa, Baieri, Švaabimaa, Lotring.

Ida-Frangi riik

Ludwig Sakslase kuningriik (oranž), sealhulgas sõltuvad idaterritooriumid (kollane) aastal 843

 Pikemalt artiklis Ida-Frangi riik

843. aasta Frangi keisri Karl Suure poegade vahel sõlmitud Verduni lepinguga jagasid tema järglased Frangi riigi kolmeks. Ludwig Sakslasele sai riigi idaosa. Ludwigile tagati kuningavõim kõigil maadel Reinist idas ja Itaaliast põhjas ja idas, mida kutsuti Ida-Frangi riigiks, ja mis oli eelkäija erinevate riikide keskaegsele kogumile, mida tunti Saksa-Rooma riigina, ja sealt edasi tänapäeva Saksamaale. Kuna kõik osad jäid Karolingide valitsemise alla, kus Ludwigi vanem poeg Lothar I (795–855) säilitas keisritiitli, ei tühistanud see leping Frangi riiki ennast.

Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik

Saksamaa kuningriigi kaart Otto Suure valitsemise ajal aastal 972 (ainult tumesinine) ja keisririigi edasine laienemine kuni Saali Konradi valitsemiseni

Hõimuhertsogkonnad ja muud alad, mis tunnistasid kuningat umbes aastal 1000

 Pikemalt artiklis Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik, (843–1806) Saksa-Rooma keiser, Saksamaa kuningriik, Saksa kuningas

 Pikemalt artiklis Pfalzi kuurvürstkond

Keskaegne saksakeelse tuumikuga (Austria ja Saksamaa) riik Saksamaa kuningriik tekkis 843. aastal, 800. aastal Karl Suure loodud Karolingide impeeriumi jagunemisega Verduni lepingu alusel. Uus tekkinud Saksa-Rooma impeerium püsis 1806. aastani. Selle territoorium ulatus Eideri jõest põhjas Vahemereni lõunas. Tihti viidatakse tekkinud riigile ka kui Püha Rooma Riigile või Vanale Keisririigile. Ametlik riigi nimi oli siiski Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik (ladina keeles "Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicæ"). Ludwig IV Lapse surmaga 911. aastal lõppes Karolingide dünastia, kujunes kuningatroon valitavaks.

Pärast Frangi riigist eraldumist jätkus piirkonnas hertsogkondadeks killustumine ning alles Saksi dünastiast Otto I (936–973) valitsemisajal suutis ta Rooma paavsti toetusel allutada hertsogiriigid ning pärast sõjakäiku Rooma end 962. aastal Rooma keisriks kroonida. Kuid juba pärast Otto I surma hakkas keisri võim vähenema, seda eriti tema vastuolude tõttu Rooma paavstidega, kes keskajal Euroopas valitseva roomakatoliku kiriku peana tahtis lisaks vaimulikule võimule ka ilmalikku võimu kõikide keskaegsete riikide valitsejate üle.

Saksi dünastiasse kuulunud keiser Otto I juhtimisel ühendati Lotring, Saksimaa, Frangimaa, Svaabimaa, Tüüringi ja Baierimaa. Järgmise dünastia valitsemisajal 11. sajandil liideti Saksa aladega ka Põhja-Itaalia ja Burgundia, ehkki keisrivõimu nõrgestas nn Investituuritüli – konflikt keisri ja paavsti vahel maavalduste küsimuses. Saksa keisrid olid isegi kirikust välja arvatud kuni 1122. aasta Wormsi rahuni.

Ristisõjad

 Pikemalt artiklis Ristisõjad

Hansa Liidu kaubaringid Põhja-Euroopas

Drang nach Osten

 Pikemalt artiklis Drang nach Osten, Hansa Liit

Hohenstaufeni keisrite ajal (1138–1254) suurendasid saksa vürstid veelgi oma mõjujõudu ida ja lõuna suunas Läänemere ristisõdade käigus. Põhja-Saksamaa linnad aga rikastusid Hansa Liidu liikmetena.

13. sajandi keskel, kui Hohenstaufenite dünastia hääbus, tekkis mõneks ajaks – 25 aastaks interregnum ehk valitsejata aeg. Ükski valitseja ei suutnud ülal hoida seadusi või õigusi, aadlikud eirasid seadusi, röövrüütlid laastasid maad. Kuna keisrivõim ei kehtinud ja rüütlid omavahel jagelesid, oli vabalinnadel aega ja võimalust oma mõjuvõimu kasvatada. Nii sõlmisidki kaubalinnad kaitseliidu – hansalinnade liidu. Lõpuks leiti Rudolf I näol mees, kes sai riigi valitsemisega hakkama, ning pärast tema troonile asumist 1273 olid kõik Saksa keisrid Habsburgide, Wittelsbachide või Luxemburgide dünastiast.

Keiser Karl IV valitsemisajal (1346–1378) viidi SRPR keisririigi pealinna Prahasse ja põhiosa Tšehhi (Böömi)maale, Habsburgide dünastia esindaja Karl V (Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas, Saksa kuningas, Itaalia ja Napoli kuningas, Burgundia hertsog ja Austria ertshertsogi valitsemisajal (1519–1556) asus SRPR keisririigi pealinna Madridis ja põhikeskus Pürenee poolsaarel.

Saksa ordu võimu laienemine Preisimaale

 Pikemalt artiklis Saksa ordu, Preisi ristisõda, Preisimaa hertsogiriik

Itaalia sõjad

 Pikemalt artiklis Itaalia sõjad

Itaalia sõjad ehk Habsburgi–Valois' sõjad ajavahemikus 1494–1559, milles osales enamik Itaalia linnriike, paavstiriik, enamik Lääne-Euroopa suurriike (Prantsusmaa kuningriik, Hispaania kuningriik, Püha Rooma riik ja Šotimaa kuningriik ning ka Otomani impeerium). Sõjategevus leidis aset peamiselt Apenniini poolsaarel, aga ka Madalmaades, Prantsusmaal, Inglismaal, Vahemerel ja mujal. Sõja poliitiliseks tulemiks oli Hispaania ülemvõimu kindlustumine suuremal osal poolsaarest, maa poliitilise killustatuse kinnistamine ja Itaalia riikide kõrvaletõrjumine Euroopa rahvusvaheliste suhete ääremaale.

Reformatsioon

Martin Luther (1483–1546). Lucas Cranach vanema maal (1529)

1517. aastal kirjutas Wittenbergis munk Martin Luther oma 95 teesi ning luterlus omas laia levikut Saksamaa vürstiriikides ning roomakatoliku kirikust eraldiseisev luteri kirik sai paljudes saksa vürstiriikides 1530. aastal õiguslikuks usutunnistuseks. Lahkarvamused usuküsimustes roomakatoliku kirikuga viisid Kolmekümneaastase sõjani (1618–1648), mis laastas Saksamaad. Kolmekümneaastase sõja lõpetas Vestfaali rahu 1648, keisririik jagati de facto paljudeks (300) iseseisvateks vürstiriikideks.

 Pikemalt artiklis Kleinstaaterei

Saksamaa vs Saksa-Rooma riik

Saksa-Rooma keisririigi piirid eri aegadel

Pärast 1740. aastat valitses Saksamaad duaalsus (kaksikmonarhia) – Austria Habsburgide Saksa-Rooma riik ja Preisimaa kuningriik. Brandenburgi marki - Preisi kuningriiki valitses 1740. aastast kuningas Friedrich II, kes läks ajalukku kui Friedrich Suur. Saksamaa ühe kuurvürstiriigi esiletõusu aluseks oli Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelmi poolt 1618. aastal Poola kuningalt lääniks Preisimaa ühendamine Brandenburgiga ning tugeva sõjaväe ning hariduse arendamine (Halle ülikooli (1694) ja Teaduste akadeemia (1699) asutamine). Samuti oli Brandenburg-Preisimaa varjupaigaks Prantsusmaa hugenottidele ja teistele (Madalmaade) usuvähemustele, kes leidsid protestantlikul Preisimaal pelgupaiga. Brandenburg-Preisimaa laienemine toimus ka Poola jagamiste käigus: 1772. aastal Ida-Pommeri, Warmia, Kulmimaa (Chelmnomaa) ning 1792. ja 1795. aastal.

 Pikemalt artiklis Preisimaa kuningriik, Friedrich II

Nimelt alates 1793. aastast oli Saksamaa mässitud esmalt koalitsioonisõdadesse, seejärel Napoleoni sõdadesse. Reinist lääne pool olevad alad kaotati Prantsusmaale. 1803. aastal viidi läbi territoriaalreform. Kirik kaotas palju privileege ja senised 289 pisiriiki koondati 112 suuremaks haldusüksuseks. Mõned nendest nagu Baierimaa, Baden, Saksimaa ja Württemberg toetasid Napoleoni sõjas Austria vastu ja 1806 lakkas Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririik olemast. Baierimaa, Baden, Saksimaa ja Württemberg said kuningriigi õigused ning Napoleon lõi Jena jõe lahingus Preisimaad ja Prantsusmaa okupeeris riigi.

Põhja-Saksa Liidu territoorium

Restauratsioon ja revolutsioon (1814–1871)

 Pikemalt artiklis Põhja-Saksa Liit

 Pikemalt artiklis Saksamaa ühendamine

Pärast seda, kui venelaste, austerlaste ja preislaste armee 1813. aastal Leipzigi all Rahvaste Lahingus lõpuks Napoleoni väed purustasid, järgnes prantslaste kaotus brittidele Waterloo lahingus ning 1815. aastal toimus Viini kongress.

Viini kongressil asutati Saksa Konföderatsioon (Saksa Liit), mis koosnes 35 riigist ja 4 vabalinnast, mida juhtis Bundestag Maini äärsest Frankfurdist, kuid olulist rolli mängis Austria ja selle võimukas kantsler Klemens Wenzel Lothar von Metternich. 1820–1830 toimus Saksamaa kiire industrialiseerimine ja moodustati Saksa tolliliit, mis oli esimene samm ühtse Saksamaa suunas. Hilisem kantsler Otto von Bismarck soodustas ühinemist kõigi sõjaliste ja diplomaatiliste vahenditega.

1848. aasta revolutsioonid

 Pikemalt artiklis 1848. aasta revolutsioonid Saksa riikides, 1848. aasta revolutsioonid

Mitmete revolutsiooniliste liikumiste valguses Euroopas algatasid intellektuaalid ja keskklass Märtsirevolutsiooni Berliinis. Preisi sõjavägi surus selle 1849. aastal veriselt maha. Samal aastal alustas Preisimaa Saksamaa ühendamist. Selleks sõlmiti koos Saksimaa ja Hannoveriga sama mais leping, mida hakati nimetama Kolme Kuninga Uniooniks. Sellega ühines peatselt 28 Saksa riiki. Sündmuste käiku sekkus Venemaa, kelle survel pidi Preisimaa Olomouci linnas kirjutama alla kokkuleppele Austriaga, millega ta lubas loobuda Saksamaa ühendamise plaanist enda juhtimise alla. Ühtlasi taastati ka Saksa Liit, milles liidriroll kuulus Austriale. Kokkulepet hakati kutsuma Olmützi alanduseks.

Pärast võitu 1866. aastal Austria ja Prantsusmaa üle kuulutatigi Versailles' lossi peegelsaalis 1871. aasta 18. jaanuaril välja Saksa riik.

Saksa keisririik 1871–1919

Saksa Riik

 Pikemalt artiklis Saksa Riik ja Saksa Keisririik (1871–1918)

Uut keisririiki valitses Preisi Hohenzollernite dünastia ja selle pealinn oli Berliin. Keisririik ühendas kõiki saksa laialipillutud alasid, peale Austria – Kleindeutschland ehk Väike-Saksamaa, mis moodustas koos Ungari ja Böömimaaga Austria-Ungari keisririigi. Alates 1884. aastast hakati asutama kolooniaid ka väljaspool Euroopat.

Perioodil pärast Saksamaa ühendamist, mida tunti ka Gründerzeiti nime all, kindlustas Saksa positsiooni keiser Otto von Bismarck, kes lõi rahvusvahelisi liite, alliansse ning piiras senise Euroopa suurvõimu Prantsusmaa mõju diplomaatiliste meetmetega, vältides sõdu. Siiski, Saksamaa hakkas tänu oma ühendamisele teistesse pisut üleolevalt suhtuma ning see muidugi tekitas välissuhetesse mõrasid. Enamikust vastloodud liitudest arvati Saksamaa välja. Täpsemalt: Prantsusmaa lõi uusi suhteid, kirjutades 1904 Ühendkuningriigiga alla Entante Cordiale'i lepingule ning kindlustades oma suhteid Venemaaga. Peale oma Austria-Ungari suhete jäi Saksamaa üha enam üksi ja isoleerituks.

19. sajandi lõpul püüdis Saksamaa laieneda Euroopast väljapoole ja liitus teiste Euroopa jõududega, et saada osa Aafrikast ja Aasiast (Hiinas). Aafrika alad jagati Berliini konverentsil Euroopa jõudude all. Saksamaale jäid Ida-Aafrika, Kagu-Aafrika, Togo ja Kamerun. Soov omandada kolooniaid Aafrikas tekitas pingeid "suurte jõudude" vahel, s.t Ühendkuningriik, Austria-Ungari, Preisimaa, Venemaa ja Prantsusmaa.

Wilhelm II Preisi ohvitserimundris, 1890-ndatel

Esimene maailmasõda

 Pikemalt artiklis Esimene maailmasõda', Saksamaa Esimeses maailmasõjas

Austria kroonprintsi mõrv 28. juulil 1914 vallandas Esimese maailmasõja. Saksamaa, osana ebaedukatest Keskliit, sai maitsta kaotusvalu Entente vägede käest. Seda ühes kõigi aegade verisemas kokkupõrkes. Novembris 1918 vallandus Saksa Revolutsioon ning keiser Wilhelm II ja kõik saksa vürstid loobusid troonist. 11. novembril 1918 tegi vaherahu sõjale lõpu ja Saksamaa oli sunnitud alla kirjutama Versailles' rahulepingule juunis 1919. Saksamaa kaotas suuri alasid Poolale, Prantsusmaale, Leedule. Reparatsioonikulud olid suured ja pärssisid majandust, tööstust. Leping võeti Saksamaal vastu kui sõja jätk ning selle ränkus olevat otseselt seotud natsismi pea tõstmisega.

Paul von Hindenburg

Novembrirevolutsioon

9. november 1918 Berliinis. Philipp Scheidemann kuulutab välja vabariigi

 Pikemalt artiklis Novembrirevolutsioon

Saksamaal algas Saksa revolutsioon 3. novembril 1918 sõjalaevastiku madruste ülestõusuga Kielis, kust ta levis kiiresti Põhja-Saksamaa suurtesse linnadesse. Baieris kukutati monarhia ja 7. novembril 1918 kuulutati Münchenis välja Baieri Nõukogude Vabariik.

 Pikemalt artiklis Baieri Nõukogude Vabariik, Bremeni Nõukogude Vabariik, Elsassi Nõukogude Vabariik, Saksimaa Nõukogude Vabariik

9. novembril algas Berliinis tööliste üldstreik, millega liitusid ka garnisoni sõdurid. 9. novembril loobus troonist Saksa Keisririigi keiser Wilhelm II. Teised saksa monarhiad (Preisi kuningriik, Baieri kuningriik, Saksimaa kuningriik, Württembergi kuningriik, Braunschweigi hertsogkond jt.) kukutati 1918. aasta novembri jooksul.

Friedrich Ebert (1925)

Max von Badeni valitsus astus 9. novembril tagasi ning ametisse astus uus parem- ja vasaksotsialistidest koosnev valitsus Friedrich Eberti juhatusel. Eberti valitsus seadis eesmärgiks lähitulevikus toimuma pidanud konstitutsioonilise kogu valimised. Philipp Scheidemann kuulutas Riigipäevahoone aknalt välja Weimari vabariigi. Kaks tundi hiljem kuulutas Karl Liebknecht Berliini linnalossi rõdult välja "Vaba Sotsialistliku Vabariigi".

11. novembril 1918 lõppes Esimene maailmasõda, 11. novembril 1918 sõlmitud Compiègne'i vaherahuga ja lõpliku Versailles' rahulepinguga 28. juunil 1919.

Saksamaa riigikantsleriks (valitsusjuhiks)oli 13. veebruarist kuni 20. juunini 1919 Philipp Scheidemann. Riigikantsleri ametist astus ta tagasi protestiks Versailles' rahu ebaõiglaste tingimuste vastu.

Kohe pärast ametisseastumist kindlustas F. Ebert endale ka Saksa armee ülemjuhatuse toetuse ja 10. novembril leppis ta kokku, et valitsus astub välja kommunistide vastu ning aitab säilitada sõjaväes distsipliini. Vastutasuks lubas Saksa armee ülemjuhatus spartakistide mahasurumiseks ning korra taastamiseks anda valitsusele appi sõjaväeüksused. Saksa armee jagunes sel hetkel suures plaanis kaheks: nõukogusid toetavad ja väejuhatuse kontrolli alt ära libisenud peamiselt tagavaraüksused sisemaal ning veel distsipliini säilitanud rindeväed. KUid rindelt kodumaale jõudnud väeosad läksid seejärel suuresti omavoliliselt laiali. Saksa väejuhatus otsustas panuse teha vaid vabatahtlikest koosnevatele väeosadele, milliseid hakati nimetama vabakorpusteks. 1919. aasta jaanuaris loodi Weimari vabariigis rahvuslikud organisatsioonid Vabakorpused võitlemaks riiki ähvardava kommunistliku revolutsiooniga ajal, kui riigil puudus lojaalne sõjavägi. Vabakorpused koosnesid peamiselt esimese ilmasõja Saksa sõjaveteranidest. Paljud neist uskusid, et 1918.-1919. aasta Saksamaa Novembrirevolutsioon reetis nad. Vabakorpuste näol oli sisuliselt tegemist Weimari vabariigi sõjaväe lahingujõududega aastatel 1919–1920. Vabakorpus Rauddiviis, sõdis koos Landeswehriga Landeswehri sõjas Eesti vägede vastu.

 Pikemalt artiklis Vabakorpused, Kappi putš ja Ruhri ülestõus, Küstrini putš

Karl Liebknechti, Rosa Luxemburgi, Klara Zetkini ja teiste eestvedamisel loodi Esimese maailmasõja ajal Spartakistide Liit ehk Spartakistid, marksistlik revolutsiooniline liikumine Saksamaal. Spartakistide suurim tegevus toimus Saksa Novembrirevolutsiooni ajal, Berliinis ja Braunschweigi Vabas Riigis. Karl Liebknecht ja Rosa Luxemburg lasti 1919 15. jaanuaril Berliinis Spartakuse ülestõusu ajal maha. Spartakistide Liit nimetas end ümber Saksamaa Kommunistlikuks Parteiks (KPD) ja ühines Kominterniga 1919.

 Pikemalt artiklis Spartakuse ülestõus

1920. aasta märtsis üritas grupp paremradikaale korvetikapten Hermann Erhardti vabakorpuse 2. mereväebrigaadiga (Erhardti brigaad) kehtestada diktatuuri. Kappi putš kukkus siiski läbi ja 17. märtsil lahkusid mässulised Berliinist.

 Pikemalt artiklis Kappi putš

1920. aasta aprillis kasutasid pingelist olukorda vasakradikaalid Ruhri piirkonnas, töölised relvastusid ning valitsusvägedega lahinguid lüües võttsid enda alla mitu linna. Pärast katseid läbirääkimiste teel lahinguid ära hoida, anti sõjaväele luba Ruhri ründamiseks, 3.–8. aprillini kestnud ägedates lahingutes vallutasid vabakorpused Ruhri linnad.

Weimari vabariik (1919–1933)

 Pikemalt artiklis Weimari vabariik, Preisimaa Vaba Riik, Braunschweigi Vaba Riik, Anhalti Vaba Riik, Badeni vabariik, Hesseni Rahvariik, Württembergi Vaba Rahvariik

Pärast edukat Saksa Revolutsiooni 1918. aasta novembris kuulutati välja vabariik. Weimari põhiseadus sai kehtivaks, kui president Friedrich Ebert selle 11. augustil 1919 allkirjastas. 1918 loodi Kommunistlik Partei. Loojateks olid Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht. Peale kommunistliku partei loodi 1919. aastal ka Adolf Hitleri juhtimisel Saksa Rahvussotsialistlik Töölispartei.

Et kogu riik kannatas suure depressiooni – ülemaailmse majanduskriisi – all, mida tekitasid Versailles' rahu rasked tingimused ja mitu järjestikust ebastabiilset valitsust, siis nõrgenes saksa poliitiliste üksuste, parlamendiliikmete, parteide tähtsaim tunnus: parlamentaarne demokraatia. Seda võimendas veelgi laialt levinud parempoolsete liikumine (monarhistid, rahvuslased ja natsid). Ekstreemsed poliitilised jõud kasutasid olukorda, kommunistid ja natsionalistid kõigutasid noort demokraatiat. Dolchstoßlegende on poliitiline müüt, mis väidab, et Saksamaa kaotas Esimese maailmasõja tänu Saksa revolutsioonile, mitte sõjalisele kaotusele. Teisest küljest, radikaalsed vasakpoolsed kommunistid, nagu näiteks Spartakusbund, oli tahtnud tühistada seda, mis neile tundus "kapitalistliku valitsusena" ning asemele panna Räterepublik – nõukogude vabariik. Mitu parteid suutis lüüa parlamendi vägesid ja toimus tuhandeid poliitiliselt motiveeritud mõrvu. Tulemuseks olid parlamendi poolt hirmutatud valijad ning kõikjale külvatud vägivald ning viha rahva hulgas, kes kannatas töötuse ja vaesuse all. Pärast edutuid valitsuskabinette ei näinud president Paul von Hindenburg alternatiive ning oli parempoolsete nõuandjate poolt nurka surutud – ta nimetas 30. jaanuaril 1933 riigikantsleri ametisse Adolf Hitleri.

Kolmas Reich

 Pikemalt artiklis Kolmas Riik, Suursaksa Riik (1933–1945)

27. veebruaril 1933 süüdati Reichstag põlema. Selle sündmuse tagajärjel välja antud dekreet tühistas suure osa Saksamaa kodanike põhiõigustest. Parlamendis vastu võetud aktiga anti Adolf Hitlerile täielik seadusandlik võim – ainult Sotsiaaldemokraatlik partei hääletas selle vastu. Kommunistidest parlamendiliikmed olid selleks ajaks juba vangistatud. Võimaliku vastupanu mahasurumiseks kasutas Hitler oma uut võimu ning kehtestas mõne kuuga totalitaarse tsentraliseeritud režiimi. Tööstuse jalule aitamisel keskenduti sõjaväe taasrelvastamisele. 1935. aastal võttis Saksamaa oma kontrolli alla Saarimaa ja 1936. aastal Reinimaa (mõlemad piirkonnad olid Versailles' rahuga kaotatud).

Saksa Kolmas riik, 1944. aastal

Adolf Hitler

Paralleelselt armee taasrelvastumisega muutus Saksamaa toon välispoliitikas üha agressiivsemaks. 1938. aastal võeti oma kontrolli alla Austria (Anschluss), millele järgnes 1939. aastal Tšehhoslovakkia okupeerimine. Ettevalmistava sammuna Poola ründamiseks sõlmiti 1939. aastal Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel vastastikuse mittekallaletungi leping ehk nn Molotovi-Ribbentropi pakt.

Teine maailmasõda

 Pikemalt artiklis Teine maailmasõda, Idarinne (Teine maailmasõda)

1939. aastal kasvasid militarismist, natsionalismist ja territoriaalküsimustest tekkivad pinged, mis vallandusid 1. septembril välksõjas Poola vastu. Kaks päeva hiljem kuulutasid britid ja prantslased sakslastele sõja ning Teine maailmasõda oligi alanud. 22. juunil 1941 avas Saksamaa Idarinde tungides Nõukogude Liitu. Sellega oli mittekallaletungileping murtud. Peatselt pärast seda, kui Jaapan ründas Ameerikat Pearl Harbouris, kuulutas Saksamaa sõja ka USA-le. Sõda Euroopas lõppes 1945. aasta 8. mail, kui Saksamaa kapituleerus.

Pärast sõda sai Saarland Prantsuse protektoraadiks 1947–1956.

Natsi režiimi ajal hukati umbes 11 miljonit inimest, sealhulgas 4–6 miljonit juuti (holokaust). Kogu Euroopas on Teine maailmasõda vastutav 35 miljoni surma eest.

Saksamaa kaotas sõja tagajärjel hukkunutena miljoneid sõdureid ja tsiviilisikuid, kokku ligi 10 miljonit inimest. Lisaks territoriaalsed kaotused. Teistest riikidest oli Saksamaale pagenud või välja saadetud pea 15 miljonit sakslast. Sõjas said kahjustusi pea kõik suuremad Saksamaa linnad.

Saksamaa jaotus okupatsipoonitsoonideks

Jagatud Saksamaa ja taasühinemine

 Pikemalt artiklis Saksamaa 1945–1949, Saksamaa LV, Saksamaa DV

Saksamaa tingimusteta kapituleerumine lõpetas Teise maailmasõja. Kolme suurriigi juhtide konverents Jaltas määras Saksamaa edasise struktuuri. Potsdamis fikseeriti ka selle üksikasjad. Inglismaa, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit jaotasid Saksamaa ja Berliini okupatsioonitsoonideks, mis pidid jääma kehtima kuni uue, demokraatliku Saksamaa loomiseni.

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Saksamaal

 Pikemalt artiklis Nõukogude sõjaväeadministratsioon Saksamaal

 Pikemalt artiklis Nõukogude väegrupp Saksamaal

Külm sõda sai alguse Berliini blokaadist 1948, mis jaotas Saksamaa pealinna Berliini kaheks.

23. mail 1949 kuulutati kolmes läänepoolses okupatsioonitsoonis välja Saksamaa Liitvabariik (Bundesrepublik Deutschland, BDR; Lääne-Saksamaa) ja 7. oktoobril 1949 idapoolses Saksa Demokraatliku Vabariik (Deutsche Demokratische Republik, DDR). Seda nimetatakse Saksamaa lõhenemiseks.

Saksamaa kantsler Konrad Adenauer 1956. aastal

Saksa Demokraatlik Vabariik oli sisuliselt NSVL satelliitriik ja Varssavi pakti läänepoolseim riik. Vastupanukatsed, nagu tööliste ülestõus Ida-Berliinis 17. juunil 1953, suruti maha. Paljud SDV kodanikud põgenesid läände. Seepärast otsustas SDV valitsus ehitada läbi Berliini müüri. Müüri ehitamist alustati 13. augustil 1961.

Saksamaa Liitvabariigi esimene kantsler Konrad Adenauer püüdis riiki Lääne-Euroopasse integreerida, arendades laialdast koostööd teiste maadega. 1950 jõustus Marshalli plaani. Kui 1969. aastal valiti liidukantsleriks Willy Brandt, algas Ida ja Lääne lähenemine, mis viis SDV diplomaatilise tunnustamiseni Lääne-Saksamaa poolt.

Saksamaa taasühinemise tegi võimalikuks NSV Liidus toimunud perestroika ja glasnost. 9. novembril 1989 langes Berliini müür. Kolm nädalat hiljem esitas SFV liidukantsler Helmut Kohl kümnest punktist koosneva programmi Saksamaa ühendamiseks. 3. oktoobrist 1990 oli Saksamaa taas terviklik riik.

Saksamaa taasühinemine

 Pikemalt artiklis Saksamaa taasühinemine

Vaata ka

• 9. november Saksamaa ajaloos