Drang nach Osten
See artikkel vajab toimetamist. (September 2010) |
Drang nach Osten (saksa keeles, tõlkes 'tung itta') on nimi, millega 19. sajandil hakati esialgu poola, vene ja prantsuse propagandas tähistama Saksamaa poliitilise ja kultuurilise mõju ning saksakeelse asustuse levikut Ida-Euroopas alates 12. sajandist.
Objektiivselt hinnates aga oli see osa migratsioonist ja rahvasterändeprotsessist.
Umbes 2000 aastat tagasi asustasid germaani hõimud suurt ala Ida-Euroopas, ulatudes kuni tänase Ukrainani. Klimaatiliste muutuste tõttu hakkasid indoeuroopa hõimud, kes olid pärit aladelt, mis on tänapäeva Jüütimaa, Schleswig-Holstein, piirkond ida pool Elbe jõge, tänapäeva Poola, liikuma läände üle Põhjamere tänapäeva Ida-Inglismaale ja Kagu-Šotimaale. Saksid, kes pärinesid Saksimaalt, mida nüüd tuntakse Alam-Saksimaana, jüütid ja anglid (asusid Schleswig-Holsteini kirdeosas) surusid välja keltid, kes olid varem asustanud Inglismaa, asendades nende keele, tuues kaasa Briti saartele oma põhjagermaani keeled. umbes aastatel 450–500 pKr lahkusid germaani hõimud kõige idapoolsematelt asustusalaldelt.
Umbes 700–800 aastat pKr jõudsid slaavi hõimud nüüd juba asustamata alale, mis ulatus kuni tänapäevase Kielini. Ida-Holstein ja Alam-Saksimaa kirdeosa asustati ja muutusid slaavlaste või "veneedide" maaks, kus kasutati slaavi kohanimesid. Osaliselt slaavlaste asulaid ja slaavlaste (veneedi keel säilis Alam-Saksimaal (Wendlandi piirkond Elbe jõe keskjooksul) kuni 19. sajandi alguseni, samuti Põhja-Brandenburgis ja Lõuna-Saksimaal, kuhu asusid elama sorbid, on sorbi keel veelgi elus.
Samal ajal toimus ka teistesse keelterühmadesse kuuluvate rahvaste liikumine läänesuunal: soome-ugri etnilised grupid hargnesid, osa jäi elama tänase Ungari kohale, osa liikus Läänemere idapiirkondadesse tänapäeva Soome ja Eestimaa. Balti hõimud asustasid ala, mis jääb Läänemerest lõuna poole.
Kuni umbes 1000. aastani pKr kulges slaavlaste ja germaanlaste asuala piir laias laastus mööda joont Kiel (Läänemere ääres) – Triest (Aadria mere kaldal). Slaavlaste ja germaanlaste asualasid lahutas Elbe jõgi, mis oli ka lõunapiiriks põhjamaisele skandinaavia kultuurile, kus selle ajal oli veel ühine keel. Selline asualade piir püsis ligi pool tuhat aastat, kui kuni selle ajani olid slaavlased olnud need, kes liikusid ja seda lääne ning ka põhja suunas soome-ugri rahvaste elualade suunas, siis 12. sajandil olukord muutus, ida poole hakkasid liikuma sakslased. Seda liikumist ja elualade laienemisprotsessi on nimetatud nii Idaasustuseks (Ostsiedlung) kui ka Drang nach Osteniks ('tungiks itta').
Liikudes ida poole, sattusid Saksa-Rooma riigi idaosas elavad sakslased territooriumile, kus viimastel sajanditel olid elanud slaavlased. Laienemisprotsess algas praeguse Saksamaa Liitvabariigi Schleswig-Holsteini liidumaa idaosast, kus paiknesid lääneslaavlaste läänepoolseimad hõimud. Laienemine ja edasiliikumine toimis assimileerimisprotsessina, mis toimus ka põhja pool idaslaavlaste ja soomeugrilaste vahel, ainult et seal olid assimileerijateks idaslaavlased.
Laienemine lääneslaavi ja balti hõimude elualale muuda
Pikemalt artiklis Pommeri ristisõda- Pikemalt artiklis Vendi ristisõda
- Pikemalt artiklis Preisi ristisõda
Elbe ja Oderi jõe vahelised alad saksastusid XII sajandil, Ees- ja Kesk-Pommeri ning Brandenburg XIII sajandil, Ida-Pommeri ja edaspidine Ida-Preisimaa, kaasaegne Kaliningradi oblast XIV sajandil.
1143. aastal rajas krahv Adolf von Schauenburg Läänemere ääres Lübecki linna, mis oli sakslaste esimene Läänemere sadam. Lübeck asetus igivanale kaubateele, mis kulges Lääne-Euroopast piki Rootsi idarannikut üle Gotlandi ja Ahvenamaa Soome lahele ja sealt itta Novgorodi ja Pihkvasse. XII sajandil ilmusid sakslastest kaupmehed esmakordselt Gotlandile. Sealne Visby linn muutus kiiresti nende tugipunktiks Läänemerel. 1163. aastal pakkusid lübecklased ojamaalastele tollivaba kauplemist Lübeckis tingimusel, et saksa kaupmehed saavad samasuguse õiguse ka Gotlandil. 1180. aastail on sakslased juba Daugava jõel, et kaubelda liivlastega, 1191. aastal talvituvad nad Tallinnas, seda tõenäoliselt esmakordselt.
Rahumeelsetele kaupmeestele järgnesid ristisõdijad, kes tulid Liivi- ja Eestimaale, peamiselt Vestfaalist ja Reinimaalt, hilisema Saksamaa lääneosast, sest selle idaosa, Preisit ei olnud veel, kuna tegelike preislaste, leedulaste sugulastest balti hõimu maa alles ootas vallutamist.
13. sajandi alguses aga muutus senine rahumeelne majanduslik ekspansioon Rooma paavsti õnnistusel uute elualade relva jõul hõivamiseks ning vallutatud maa-alade integreerimiseks ilmaliku Lääne-Euroopa suurriigi Saksa-Rooma riigi koosseisu, mille üle teostas vaimulikku võimu Rooma paavst. 1207. aastal sai Liivimaast Püha Rooma keisririigi provints, 1225. aastast selle keisririigi markkrahvkond ja Riia peapiiskopist keisririigi vürst. Vana-Liivimaa feodaliseerus XIII sajandil Lääne-Euroopa kehtinud ja levinud mallide järgi.
Laienemine soome-ugri ja balti hõimude elualale muuda
Saksamaaga ei olnud maad mööda Eestimaal ja Liivimaal mingit kindlat maismaaühendust vähemalt kuni XIV sajandini ning ühendus käis ainult meritsi, kuna maad mööda oleks pidanud läbima sakslaste vastu vaenulikult meelestatud Preisimaa. Saksamaaga sidus vana-Liivimaad kaks organisatsiooni: Saksa ordu ja Hansa Liit, kolmandaks sidemeks roomakatoliku kirik.
Esialgu pidurdas sakslaste edasitungi Ida-Euroopasse muistsete preislaste vihane vastupanu, seejärgi Leedu suurriigi kujunemine XIV sajandil. Grünwaldi lahingu võitmisega 1410. aastal panid Leedu-Poola ühendväed piiri sakslaste edasiliikumisele mandril.
Maismaaühenduse puudumine vallutatud Liivi- ja Eestimaaga puudutas see kõik aga niivõrd, et preislaste ja leedulaste vastupanud tõkestas ristirüütlite ja kaupmeeste jälgedes liikunud saksa talupoegade tee ning ei tekkinud suurearvulist sakslaste kogukonda, mis olek hõlmanud kõiki ühiskonnakihte ja assimileerimine Preisimaa viisil jäi ära, sakslastest kujunes ainult ülemkiht, eestlased jäid alamkihtideks.