Marcus Aurelius
Marcus Aurelius (ladina keeles Imperator Caesar Divi Antonini Pii Divi Hadriani Marcus Aurelius Antoninus Augustus; sünninimi Marcus Annius Catilius Severus; 26. aprill 121 – 17. märts 180) oli Vana-Rooma keiser 7. märtsist 161 kuni surmani. Teda on nimetatud filosoofiks keisritroonil.
| Marcus Aurelius | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 26. aprill 121 |
| Surmaaeg | 17. märts 180 (58-aastaselt) |
| Amet | kirjanik |
| Abikaasa(d) | Faustina noorem |
Elulugu muuda
Marcus Aurelius põlvnes Hispaania päritolu senaatorite perekonnast. Tema tädimees Antoninus Pius lapsendas ta 138 Hadrianuse soovil. 145 abiellus ta Antoninus Piuse tütre Faustinaga. Järgmisel aastal sai ta kaasvalitsejaks ja 161 sai ta Rooma keisriks. Kuni 169 jagas ta võimu oma kasuvenna Lucius Verusega.[1]
Marcus Aureliusele sündis abielust 14 last, sealhulgas kaks paari kaksikpoegi. Ainult üks poeg (troonipärija Commodus) ja 4 tütart elasid temast kauem.
Marcus Aureliuse valitsusajal lõppes printsipaadi suhtelise kindlustumise aeg ja seda märkisid suured sõjad. 162 surus Marcus Aurelius maha ülestõusu Britannias ja sõdis limese ääres kattidega. 162–166 sõdis Rooma riik Partiaga. Sõda oli võidukas, Armeenia ja Osroene muudeti Rooma sõltlasteks, kuid sõjast naasev armee tõi kaasa katku, mis möllas 189. aastani.[1]
.jpg)
Doonau ääres pidasid roomlased aastaid kaitselahinguid markomannide ja kvaadidega. 168–172 tõrjusid Marcus Aureliuse ja tema legaatide väed germaanlased ja sarmaadid välja Ülem-Itaaliast, Reetiast, Noricumist, Pannooniast ja Balkanilt. 172 läksid roomlased markomannide ja kvaadide vastu rünnakule, aga alles 175 ja 178–180 õnnestus neil ajutiselt vallutada Tšehhimaa, Slovakkia ja Ida-Ungari maa-ala. Rooma püstitati 30 m kõrgune Marcus Aureliuse sammas, mille reljeefidel kujutati 171–175 toimunud sündmusi.[1]
175 surus Rooma riik kiiresti maha Süüria asehalduri Avidius Cassiuse võimuhaaramiskatse, ent mauride sissetung Lõuna-Hispaaniasse ja ülestõus Egiptuses vapustasid riiki uuesti. 176 nimetas Marcus Aurelius oma poja Commoduse kaasvalitsejaks ja suri enne Markomanni sõja lõppu Doonau ääres Vindobonas katku.[1]
Valitsejana tuli tal enamiku ajast tegeleda germaanlaste ja teiste vaenulike jõudude rünnakute tõrjumisega, mistõttu ta viibis Roomas väga harva. Sisepoliitikas tegutses ta kooskõlas senatiga, kuid suurendas keisrivõimu[1]. Vangilangenud barbareid ei lasknud ta orjastada, vaid muutis nad koloonideks[1]
Marcus Aurelius omandas elu jooksul järgmised tiitlid: Armeniacus (164), Medicus (166), Parthicus (166), Germanicus (172) ja Sarmaticus (175).
Filosoofia muuda
Marcus Cornelius Fronto ja Herodes Atticus õpetasid Marcus Aureliusele retoorikat. 146 hakkas ta huvituma filosoofiast ja temast sai hilise eklektilise stoa tähtsaim esindaja. Epiktetose mõjul pidas ta kõige tähtsamaks eetikat. Nii nõudis ta omakasupüüdmatut inimarmastust ja enesetäiustamist. Ta arvas, et õnne ja rahulolu võib saavutada ainult maailma seaduspärasusi mõistes ning nende mõistlikkusse uskudes. Ta oli veendunud hinge jumalikus päritolus ja pidas kõiki inimesi võrdseteks. Siiski nõudis ta, et igaüks peab täitma talle saatusest määratud kohust, ja oli seetõttu vastu ühiskondlike suhete muutmisele. Erinevalt vanast stoast arvas ta, et jumalad on väljaspool maailma, ja lähenes seetõttu oma vaadetelt Platonile.[1]
Marcus Aurelius kirjutas Doonau-sõjakäikude ajal aforismidest ja monoloogidest koosneva kreekakeelse teose "Iseendale", mida loeti huviga veel kaua aega hiljemgi.[1]
Marcus Aurelius kunstis muuda
Marcus Aureliuse elulugu on kirjas teoses "Historia Augusta".[1]
Ainus antiikajast säilinud ratsaskulptuur kujutab just Marcus Aureliust. See seisab alates 1537 Roomas Kapitooliumil ja Michelangelo tahus sellele alussamba.[1]
Berliinis Pergamoni muuseumis asub soomusrüüga Marcus Aureliuse kuju. Dresdenis Albertinumis asub Marcus Aureliuse pronksbüst.[1]
Kirjandus muuda
- Marcus Aurelius "Iseendale", Eesti Raamat 1983. Vanakreeka keelest tõlkinud Jaan Unt.
Viited muuda
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Marcus Aurelius |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Marcus Aurelius |
| Eelnev Antoninus Pius |
Vana-Rooma keiser 161–180 koos Lucius Verusega (161–169) |
Järgnev Commodus |