Yakuza (jpn ヤクザ), tuntud ka kui gokudo (jpn 極道) või boryokudan (jpn 暴力団 – 'vägivaldsed grupid') on Jaapanis tegutsev kuritegelik organisatsioon, mis tekkis arvatavasti 17. sajandil.[1] Tegemist on maffiataolise sündikaadiga, ent yakuza liikmed eristavad end maffiast ning kutsuvad ennast seetõttu ninkyo dantai'ks, mis tähendab õilsat organisatsiooni. Yakuza organisatsioonides valitseb kindel hierarhia, mis põhineb traditsioonilisel oyabun-kobun (ehk kasuisa-kasulaps) struktuuril, milles kobun on kohustatud täitma oyabun'i käske ning olema temale üdini lojaalne. Sellega on kindlustatud käsuahel. Tänapäeval on see struktuur oluliselt laienenud ning ühe yakuza klanni (samasse organisatsiooni kuuluvate inimeste), millel on üks kindel juht ehk kumicho, raames võib leida mitmeid haruperekondi, kelle struktuur on olemuslikult sama, ent kelle juhid alluvad lõplikult kogu klanni kumicho'le.[2]

Organisatsiooni traditsioonidRedigeeri

1875. aastal tehtud foto irezumiga tätoveeritud mehest

Yakuza liikmetel on mitmeid traditsioone ja rituaale, näiteks yubitsume, mis on üks võimalikest karistusmeetmetest, mida ülemused rakendavad reegleid rikkunud või oma staatusest üle astunud liikmete suhtes. See hõlmab rikkuja jaoks kohustust oma vasaku käe väikese sõrmest osa maha lõigata ning selle esitamist liikme otsesele ülemusele riivatud au taastamiseks. Ajalooliselt levinud on ka spetsiaalsed tätoveeringud ehk irezumi'd, mis katavad olulisel määral keha pinda ning sageli kujutavad erinevaid mütoloogilisi loomi või sümboleid (nt hannya deemon). Tänapäeval on selle kombe levinus vähenenud, sest tätoveering lubab õiguskaitseorganitel liikmeid kergemini tuvastada, protsess ise on pikk (sõltuvalt tätoveeringu suurusest võib valmimiseks minna sadu tunde), traditsionaalsel viisil tehtult piinavalt valus ning küllaltki kallis.[3]

AjaluguRedigeeri

Tänapäeva yakuza't loetakse sisuliselt 17. sajandi ronin'ite (isandata samurai) hingeliseks järeltulijaks. 1604. aastal, Sengoku perioodi lõpul, kui Togugawa Ieyasu lõplikult ühendas Jaapani ning millega algas sisuliselt kahesaja aastane rahu periood, tekkis olukord, kus sadu tuhandeid samurai sõdalasi ei olnud enam äkitselt vaja.[2] Töötud samuraid leidsid endale rakendust ühiskonnas kasvavas kaupmehe klassis, mille arengut toetas algava rahuperioodi tagatud stabiilsus, kujuneva riigistruktuuri bürokraatia ametnikena ning teadlaste ja filosoofidena.[1] Ometigi ei suutnud kõik ennast sellisel viisil ühiskonna rahuaega tagasi lülituda ning olulisel määral moodustasid tekkinud ronin'id kriminaalseid jõuke nimega hatamoto-yakko ehk shoguni teenrid. Need grupid olid eriti levinud maa piirkondades, kus neil oli võimalik röövida ning rüüstata kohalike vara ilma shoguni võimalikku vastulööki kartmata.

 
Shimizu Jirocho, Kõige kuulsam yakuza 19. sajandil

Vastukaaluks hatamoto-yakko gruppidele moodustasid kohalikud, eelkõige noored linnaelanikud, ning teised ronin'id, machi-yakko ehk linna teenrite banded, kes tegid kõik endast oleneva, et kaitsta kohalikke kommuune tihedate hatamoto-yakko rünnakute eest. Seetõttu imetlesid külaelanikud Machi-yakko liikmeid rahvuskangelastena, kes olid valmis vastu seisma kurjadele jõududele, et kaitsta lihtrahvast kannatuste eest. Tegelikkuses olid ka nemad seotud kriminaalsusega ning puhtalt selline interpretatsioon rahvuskangelastest on kujunenud kohalike legendide tõttu. Sarnaselt tänapäeva yakuza'dega olid ka machi-yakko liikmed vilunud mängurid ning nad omasid enda juhtidega lähedasi suhteid, millest võis kujuneda yakuza traditsiooniline liikmete vaheline seotus. Kuigi tänapäeva yakuza rõhub nende päritolule machi-yakko liikmetest (lihtrahva kaitsja müüdi edendamiseks) ei ole sellist seost võimalik otseselt kinnitada, sest shoguni repressioonide tõttu haihtusid mõlemad yakko grupid ajaloost 17. sajandi teises pooles.[2] Yakuza algeid on samuti otseselt omistatud sellistele ajaloolistele gruppidele nagu tekiya (tänava kaupmehed) ja bakuto (traditsionaalsed kaardimängijad/mängurid), kelle rituaalid ning traditsioonid on otseselt juurdunud yakuza kultuuri (nt bakuto yubitsume traditsioon).[1]

Yakuza 20. sajandi algusesRedigeeri

Kuivõrd yakuza mängis rolli eelnevate sajandite vältel, siis alles 19. sajandi lõpul ning 20. sajandi alguses kujunes sellest ühtsem jõud. Seoses Meiji restauratsiooniga 1868. aastal oli Jaapanis toimunud ulatuslikke ühiskondlikke muutusi. Sajandivahetuseks oli käimas oluline läänestumise ehk moderniseerimisprotsess, mille tulemusena riigi majanduslik võimsus suurenes mitmekordselt, rahvastik kasvas 45 miljoni inimeseni ning poliitiline struktuur muutus tundmatuseni.[4] Yakuza, mis oli senini veel jagatud endiselt väikestesse rühmadesse, mis tegelesid hasartmängude (bakuto) ja kauplemisega (tekiya), suutis uute oludega, eriti linnades siiski ulatuslikult kohaneda. Leiti nišše, kuhu oli võimalik yakuza'l laieneda. Kivisütt, mille vajadus kasvas industrialiseerimise tõttu tohutult, transporditi paatidega, mida mehitasid yakuza't loodud paadimeeste rühmad (gumi). Linnade, eriti suurlinnade, kiire kasv suurendas vajadust ehitustööliste järele ning seda organiseerisid yakuza juhid juhutööliste näol. Kiiresti suurenev linnaelanikkond avaldas tohutut survet korrakaitseasutustele, mis kujutasid endast äsja moodustatud organiseerimata institutsioone, mille mõjuvõim ning ulatus olid oluliselt piiratud. Ehitustöötuse areng, kivisöe transportimine ja nõrk politseijõud pakkusid linnades yakuza gruppidele mitmeid uusi võimalusi. Traditsioonilised ettevõtted, nagu hasartmängud jms, jätkasid tegutsemist linnades, ent uute yakuza ülemuste poolt avatud seaduslike äride tagaruumides, et vähendada riski politsei sekkumiseks. Needsamad seaduslikud ärid muutusid olulisteks tugipunktideks yakuza loodud võrgustikus ning nende lokaalide säilitamiseks algas politseile altkäemaksu andmise traditsioon Jaapanis.[1] Sisuliselt oli yakuza äritegevus sellega arenenud 1920. aastate maffia stereotüüpseks ettekujutuseks.

 
Musta Ookeani Seltsi 1929. aasta koosolek.

Poliitiliselt oli yakuza eesmärk sellel ajaperioodil lihtne – vältida politsei jõulist sekkumist läbi ulatusliku koostöö poliitiliste mõttekaaslastega. 20. sajandil kujunes aga levinumaks poliitiliseks suunaks Jaapanis ultranatsionalism, paremäärmuslik liikumine, mis rõhus ajaloolistele traditsioonidele ning välismaalaste ekspulsioonile Jaapanist. Koostöö ultranatsionalistidega algas juba 19. sajandi lõpus, kus yakuza ühendas jõud Toyama Mitsuru loodud Genyosha'ga (Musta Ookeani Selts), et esimeses Jaapani üldvalimistes tagada võit konservatiivsetele poliitikutele.[2] Põhjused, miks yakuza jõugud olid nõus ultranatsionalistidega koostööd tegema, olid tingitud sellest, et mõlemad grupid ei sallinud välismaalasi, vihkasid liberalismi ja sotsialismi (kommunismi leviku oht suurenes oluliselt Nõukogude Liidu tekkega 1922. aastal), austasid romantiseeritud minevikku, pidasid keisrit elavaks Shinto jumalaks ning olid organiseeritud oyabun-kobun süsteemi alusel. Samuti lihtsustas sajandivahetusel poliitilise vasakpoolsuse areng ning töölisliikumiste kujunemine Jaapanis yakuza liikmete ulatuslikku ühinemist ultranatsionalistidega, sest sellise liberaalse poliitikaga ähvardati yakuza äritegevust oluliselt kahjustada ning seega nende laialdase mõjuvõimu alustala õõnestada.[2] Seega olid ultranatsionalistlikud rühmitused kohati lahutamatult sarnased yakuza jõukudega ning natsionalistid leidsid ulatuslikku toetust yakuza'lt kuni II maailmasõja lõpuni.

Yakuza II maailmasõja järgseltRedigeeri

II maailmasõda mõjus kahjustavalt yakuza'le. Organisatsiooni liikmete arv oli järsult kahanenud sõjakaotuste ja valitsuse massiliste arreteerimiste tõttu ning sellega kaasnes nende mõjuvõimu oluline langus. Sõjajärgse Jaapani Ameerika Ühendriikide okupatsiooni vägi, tulenevalt Jaapani kaotusest, toetas aga olulisel määral organisatsiooni ülesehitust (kuigi okupatsiooni valitsusel oli sellele vastanduv eesmärk). Sellise toetuse peamiseks põhjuseks oli küll kartus purustatud riigi kodanike võimalik pöördumine kommunistliku maailma poole, ent oluline oli okupatsiooni vägede jaoks ka kohalike võimustruktuuride arendamine, olgu need siis legitiimsed või mitte, et väljuda sõja põhjustatud poliitilisest kaosest. Sellisel eesmärgil rakendati yakuza't mitmeti, peamiselt streikide mahasurumiseks, ent ka äärmuslike vasakpoolsete poliitikute elimineerimiseks.[2] Konventsionaalsete tarbekaupade oluline puudus ning toidutalongide süsteem aitas yakuza'l arendada ka ulatuslikku musta turgu, mis kujunes samaväärt mõjukaks yakuza jõukude varalisele ülesehitusele ja kasvule, kui oli olnud kuiv seadus USA enda gangsteritele 1920. aastatel. Samuti oli yakuza'l võimalik ulatuslikult taastuda sõjast okupatsioonivägede poolt läbiviidud kohaliku politsei desarmeerimine, mis võimaldas jõukudel tegutseda oluliselt takistusteta.[1] Paralleelselt toimus ka poliitiliste sidemete taastamine enda legitiimsuse tagamiseks, mille nimel loodi liitlassuhe Jaapani liberaalse demokraatliku parteiga (LDP), mis kestis järgnevad 50 aastat ning sellega loodi korruptsiooni pretsedent sõjajärgse Jaapani poliitilisse süsteemi, korrakaitse struktuuri kui ka ulatuslikul määral tsiviilinstitutsioonidesse.[5]

Jaapani sõjajärgse ülesehituse lõppedes avanes yakuza jõukudel võimalus liikuma pelgalt musta turu kontrollimisest enda ajaloolistele tuluallikatele tagasi. Hasartmängude, professionaalse spordi, meelelahutuse, prostitutsiooni ja narkootikumide turud langesid taas kord ulatuslikult nende kätte. Ulatuslikult hakati üles seadma ka täielikult legitiimset äritegevust, nt ehitusfirmad jms, mis kujunes neile oluliseks tuluallikaks ning omab olulist rolli ka tänapäeval.[2] Ometigi hakkas yakuza struktuur ning assotsieeritud tegevused muutuma. Organisatsioon muutus vägivaldsemaks, tulirelvade kasutamine suurenes ning tavalisi inimesi hakati ulatuslikult röövima, mis kõik rikkusid yakuza olemasolevat aukoodi. Lisaks suurenes organisatsiooni liikmete arv – sündikaadid laienesid tuhandetele liikmetel, mis jagunesid kümneteks alamüksusteks ning organisatsiooni struktuur hakkas seetõttu ulatuslikult koonduma – suuremad sündikaadid hakkasid väiksemaid enda alla võtma.[2]

Yakuza kasvas oluliselt kiiremini 20. sajandi teises pooles. 1950. aastate keskpaigaks oli selge, et võimupartei (LDP) ei olnud huvitunud organisatsiooni tegevustesse detailideni süvendama, sest yakuza'ga sõlmitud liitude toel oli partei poliitikutel võimalik kõrgele tõusta riigi võimustruktuuris. Korruptsioon lokkas laialdaselt, ent selliseid tehinguid suudeti piisavalt diskreetselt läbi viia, et selliste letialuste tehingute kultuur oli ulatuslikult aktsepteeritud ning kujunes lõpuks ka uueks reaalsuseks.[5] Sellest tulenevalt on tänapäeval yakuza juhtidel olulised sidemed võtmepoliitikutega ning jõugu liikmed on sageli palgatud nende poliitikute ihukaitsjateks, poliitilise kampaania korraldajateks või täidavad teisi sarnaseid rolle.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Dubro, A. & Kaplan, D.E. (2012). Yakuza: Japan's Criminal Underworld. University of California Press. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Gragert, B.A.. "Yakuza: The Warlords of Japanese Organized Crime". Annual Survey of International & Comparative Law: Vol 4: Artikkel 9., 1997. Vaadatud 23.04.21.
  3. Fan, R.. "Irezumi: The History of Tattoos in Japan". The History of Yesterday, 2020. Vaadatud 21.04.21.
  4. The Editors of Encyclopaedia. "Meiji Restoration.". Encyclopedia Britannica, 19. märts 2020. Vaadatud 20.05.2021.
  5. 5,0 5,1 Treverton, G., Matthies, C., Cunningham, K., Goulka, J., Ridgeway, G. & Wong, A. (2009). The Role of Governments: “Protected Spaces” for Crime