Voimasta ja kunniasta
Voimasta ja kunniasta (“Jõust ja aust”) on soome folk-metal bändi Moonsorrowi teine täispikkuses album, mis anti välja 26. novembril 2001 koostöös plaadifirmaga Spinefarm Records. Album koosneb kuuest laulust, millest esimene on instrumentaalne.
| Nr | Pealkiri | Pikkus |
|---|---|---|
| 1. | "Tyven" ("Rahulik") | 1:52 |
| 2. | "Sankarihauta" ("Kangelase haud") | 7:41 |
| 3. | "Kylän päässä" ("Küla lõpus") | 7:38 |
| 4. | "Hiidenpelto/Häpeän hiljaiset vedet" ("Kuradipõld/Autuse vaiksed veed") | 9:20 |
| 5. | "Aurinko ja kuu" ("Päike ja kuu") | 8:14 |
| 6. | "Sankaritarina" ("Kangelase lugu") | 13:50 |
| Kogupikkus: | 48:35 | |
Laulud on üldiselt õpetliku sisuga ning räägivad aust, julgusest, reetmisest ning vaenlase vastu seismisest.
Laulus “Sankarihauta” räägitakse, kuidas kohalik sõjamees saabus julma laastamise keskele tema rahulikus kodukülas. Sõdur kogub vähesed võitlusvõimelised mehed kokku ning suure vaeva ja pealehakkamisega sunnib vaenlase taganema, tänu millele saab ta suure au osaliseks.
“Kylän päässä” räägib sõjajumala kaksikpoegadest, kelle ambitsioonid saada vägevateks sõdalasteks varjutavad kõik muu, mis elus vajalik on.
“Hiidenpelto” keskmes on sõdur, kes varanduse eest reetis oma koduküla vaenlasele ning ei leia pelgupaika südametunnistuse eest.
“Aurinko ja kuu” peategelane on üks kaksikpoegadest, kes minavormis räägib tema aastatepikkustest seiklustest eemal tsivilisatsioonist.
“Sankaritarina” on albumi viimane ning pikim ballaad 13-minutilise kestusega ning selle moraali saab kokku võtta mõttega, et häid tegusid korda saatnud isikut peetakse alati meeles. Alguses mängitakse põhimeloodiat (mis loo lõpu poole kordub) erinevate instrumentidega ning siis tsiteeritakse Hávámáli 76. ja 77. stroofi:
“Surevad veised, sureb pere,
samamoodi sured ka ise;
Kuid nimi ei kunagi sure,
sellel, kes head on korda saatnud.
Surevad veised, sureb pere,
samamoodi sured sa ise;
ühte tean, mis ei sure;
manalasse läinu kuulsus.”
Loo keskmes on lugupeetud sõdalane, kes on matuste ja peiede ootel. Sõdalane saadetakse teispoolsusse rikkaliku kaasavaraga põleval laeval (albumikaanel kujutatakse antud stseeni visuaalselt). Elama jäänud sõbrad ja verevennad lubavad teda meeles hoida ning jätavad hüvasti, kuniks nad jälle kohtuvad.
Tavaliselt esitab Moonsorrow antud laulu kontserdi lõpus ning laulja Ville Sorvali pühendab selle kõigile, kes on kontserdile tulnud ning palub kaasa laulda.