Vinüülplaadimängija
Vinüülplaadimängija ehk plaadimängija on elektriseade heli taasesitamiseks vinüülplaatidelt. Plaadimängija mehhanismi põhiosad on elektriajamiga plaaditaldrik ja helikäpp koos helipeaga. Helipea teravik (nõel) järgib pöörleva plaadi helivao lookeid ja helipea muundur muundab nendele vastava mehaanilise nihke elektrisignaaliks (erinevalt algsest grammofonist, kus nõela võnked muudetakse membraani abil vahetult õhuvõnkumisteks). Helipea nõrka audiosignaali võimendab ja korrigeerib elektrooniline eelvõimendi. Plaadimängijast juhitakse signaal võimsusvõimendisse, mille väljundis on kõlarid.
Plaaditaldrik muuda
Plaaditaldrik on tavaliselt võrdlemisi massiivne, kusjuures mass on inertsimomendi suurendamiseks koondatud peamiselt perimeetrile, et tagada võimalikult ühtlase nurkkiirusega pöörlemine. Ajami elektrimootorilt kantakse pöörlemine plaaditaldrikule üle rihm- või otseülekandega; viimasel juhul on plaaditaldrik otse elektrimootori teljel, või siis on taldrik ühtlasi mootori osa (välisrootor). Ajam on ümber lülitatav kiirusele 33 1⁄3 pööret minutis tavaliste vinüülplaatide kuulamiseks, 45 p/min singlite jaoks ja 78 p/min vanade (šellak)plaatide mängimiseks (viimane vajab erinõela, ka on see kiirus vaid vähestel plaadimängijatel).
Plaaditaldriku pöörlemissagedust aitab õigeks seada stroboskoopseadis: plaadi pöörded reguleeritakse selliseks, et plaadi pöörlemisel jääksid huumlambiga valgustatavad valged ribad näiliselt paigale.
Helikäpp muuda
Helikäpp hoiab helipea plaadi suhtes õiges asendis ja tagab nõela optimaalse survejõu. Helikäpa otsas paiknev helipea muundab nõela vahendusel plaadi mehaanilise fonogrammi stereofooniliseks audiosignaaliks. Et nõel on plaadi pinnaga pidevas kokkupuutes ja läbib juba ühe plaadi mängimisel poolekilomeetrise teekonna, on see tehtud eriti kulumiskindlast materjalist – teemandist (vastupidavus kuni 1000 tundi), korundist või selle erimist rubiinist (umbes 100 tundi). Nõela ots on lihvitud sfääriliseks või elliptiliseks; viimane annab paremini edasi kõrgeid sagedusi ja püsib kindlamalt vaos.
Sõltuvalt plaadimängija hinnaklassist võib käpa pöördumine plaadi algusvaole ja lõpus tagasi algasendisse toimuda automaatselt või siis tuleb seda teha käsitsi.
Helipea muuda
Elastselt kinnitatud nõelahoidik annab plaadi vao lookeid kompiva nõela mehaanilised võnked edasi helipea mehaanilis-elektrilisele muundurile. Mehaanilise liikumise muudab elektripinge muutusteks magnetoelektriline muundur. Vastavalt sellele, kas muunduris kutsub magnetvälja tugevuse muutuse esile väike liikuv magnet või liikuv traatmähis, on niisugune muundur kas võnkemagnetiga (tähis MM, Moving Magnet) või võnkepooliga (tähis MC, Moving Coil). MM-süsteem on tuntud ka elektromagnetilise muundurina ja MC-süsteem elektrodünaamilise muundurina.
Lihtsama tarinduse tõttu on laiemalt kasutusel MM-süsteem (väljundpinge 5 mV ringis). MC-süsteem annab puhtama heli, ent on kallim ja selle nõel pole vahetatav, ka on väljundsignaal nõrgem. MC-muunduriga helipead jagunevad väljundpinge järgi madala (0,1–0,5 mV), keskmise (umbes 1 mV) ja kõrge (vähemalt 2 mV) väljundsignaaliga seadisteks.
Et plaadimängija väljundit saaks ühendada välise võimsusvõimendiga vajavad mõlemad muundussüsteemid tarviliku väljundpinge (kuni 250 mV) saavutamiseks eelvõimendit. See on ühtlasi tarvilik plaadi salvestuskarakteristiku korrigeerimiseks vastavalt RIAA-kõverale ja muunduri tüübile (MM, MC). Niisugune RIAA-korrektor võib olla plaadimängijasse või helivõimendisse (ressiivrisse) sisse ehitatud või siis tuleb lisada nende vahele eraldi plokina.
Odavates plaadimängijates võib olla kasutusel ka piesoelektriline muundur. Selle helikvaliteet on küll mõnevõrra tagasihoidlikum, kuid helipea on lihtsa ehituse tõttu odav, väljundpinge piisavalt kõrge ja sageduskarakteristik selline, et ei ole vaja korrigeerivat eelvõimendit, sest piisab vaid mõnekomponendilisest korrektsiooniahelast.
RIAA-kõverad muuda
RIAA-kõver on standardne amplituudi-sageduse karakteristik, mille kohaselt toimub helisignaali korrigeerimine enne heliplaadile kandmist selle valmistamisel, ja samuti sellele vastupidise kujuga sagedustunnusjoon (peegelkujutis 0 dB võimenduse nivoo suhtes), mis peab olema plaadimängija eelvõimendil helisignaali esialgse sagedusspektri taastamiseks. Nende sagedustunnusjoonte asümptootilised murdepunktid on kokkuleppeliselt sagedustel 50,05, 500,5 ja 2122,1 Hz.
Salvestusel kasutatava korrigeerimisahela sageduskarakteristiku suhteliselt keerukas sagedussõltuvus tuleneb mehaanilise salvestuse iseärasustest ja tüüpiliste helisignaalide omadustest, kusjuures eesmärgiks on plaadi etteantud mahutavuse juures (12-tollisel plaadil 45 minutit ehk umbes 100 μm radade vahekauguse juures) saavutada parim võimalik helikvaliteet kogu sagedusalas ja vähendada plaadikahinat.
Esimesed plaadid salvestas niisuguse sageduskarakteristiku järgi firma RCA Victor 1952. aastal. Karakteristik standarditi USA-s järgmisel aastal mitme vastava eriala teadusasutuse, sealhulgas RIAA (Recording Industry Association of America) toetusel.
USB-plaadimängija [1] muuda
See on tavapäraste võimalustega vinüülplaadimängija, millel on lisaks analoogsignaali digiteeriv elektroonikalülitus ja USB-liides. Selle liidese kaudu saab sobivat tarkvara (nt Audacity) kasutades kanda plaadi sisu arvuti kõvakettale või muule digitaalsele andmekandjale ja seejuures audiosignaali mitmel moel töödelda. Muidugi on võimalik salvestada plaadi sisu otse mälupulgale (mõnel odavamal USB-plaadiseadmel ongi see ainus salvestusvõimalus).
Vaata ka muuda
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Heino Pedusaar. Tardunud helide maailm. Tallinn, Koolibri, 2007. 191 lk.