Vikipeedia:Naljad ja muu kustutatud jama/Mönsteeni lahing
Mönsteeni lahing | |||
---|---|---|---|
Osa II Peninukisõjast | |||
Toimumisaeg | Kilermurdmise 3-32. päev 3047.a | ||
Toimumiskoht | Mönsteen, Skogelingide maad, Põhjala | ||
Tulemus | Inimeste võit | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Jõudude suurus | |||
| |||
Kaotused | |||
|
Mönsteeni lahing (skogelingi keeles Ðe Mönsteenssjaag) toimus 3047. aasta Peninukkide pealetungi käigus Põhjalasse Mönsteeni linna all. Pärast peaaegu kuu pikkust piiramist ning lahinguid linna ümbruses löödi peninukid ja koerakoonlased lõplikult tagasi. Tegu on fiktiivse lahinguga, mis toimus osana ühest rollimängu Dungeons & Dragons sessioonist Tartus 3. veebruaril 2018 aastal.
Eelmäng
muudaSulgimise 9. päeval tungisid peninukkide ja koerakoonlaste ühendatud jõud Ärdsvaali orgu, purustades Meddärne linna ning rüüstades järgmise kuu jooksul suure osa oru põhjapiirkonnast. Vaotasa alguses hakkasid nad liikuma lõuna poole, rüüstades üksteise järel külasid ning sundides inimesi põgenema oru lõunasuudmesse Mönsteeni.
Samal ajal (alates sulgimise 29. päevast) toimus Põhjala lõunaosas jõuline Suurkondade pealetung, mille käigus feldmarssal du Ivagão, üleminkvisiitor d'Aurlouni ja koildi palgasõduripealiku Mauch Mab Cáinnia juhitud Suurkondade väed lõid tagasi kuningas Sigismundi mässulised ning asusid omakorda vastupealetungile põhja suunas, sundides kuninganna Ethelda oma kaaskonnaga põgenema. Samal ajal teostati dessanti Lohesaartelt rannikule. Plaan oli kuningliku salateenistuse ülema Viggomund Viseskägge käsul ajastatud kattuma Sigismundi liitlase Meerlend van der Roogi viibimisega sõprade palvel paralleeldimensioonis (vt Ilmadesõda) ning toetus lahkhelidele antud kahe juhi vägede vahel, jättes Põhjala ilma Vabalinnade võimsa laevastiku kaitsest.
Vaotasa 25. päevaks oli Suurkondade pealetung siiski peatatud ning põhijõud suunati edasiliikumise taastamiseks rannikul, samas kui väikesed ja Sigismundile vähelojaalsed Ärdsvaali piirkonnad jäeti esialgu vallutamata. Siiski saatis Mönsteeni linn pärast pikka kaalumist Suurkondlastele abipalve, millele viimased oma tagala kaitsemise vajadust arvestades vastasid, alahinnates küll peninukkide ja koerakoonlaste väe suurust. 26. vaotasa päeval saadeti Mönsteeni kaitsele appi pataljon jäägreid ning kompanii Landsknecht-e. Vaotasa 31. päeval saadeti neile toeks veel kompanii havlinglastest ratsaväelasi ning vägesid juhatama üleminkvisiitor d'Aurloun isiklikult.
Vaotasa jooksul naases Ribamaadele ka van der Roog, kes (pääsenud Viseskägge seatud lõksust) suundus kiiruga Mönsteeni. Lootes paljastada Suurkondlaste tagala peninukkide ja koerakoonlaste rünnakule ning hoida ära ikka veel mässuliste käes olevate linnade (mida poolinimesed samuti ähvardasid) pöördumine Suurkondade kaitse alla, omastas ta psioonillusiooni abil oma agendi Sander Mörnsvärna välimuse ja identiteedi ning asus linna Sigismundi-meelse elemendi abil plaanima linna hävimist. Tema vandenõu oleks peaaegu läbi läinud, kuid see avastati Kailu ja Dima poolt ning ta veendi oma üritusest loobuma. Van der Roog jäi siiski Mörnsvärna nime all linna ning kahetsusest ajendatuna juhtis ta linna vabatahtlikke järgnevas lahingus.
Esimesed kokkupõrked toimusid juba Kilemurdmise 1. päeval, mil Suurkondade ratsaväelased tõrjusid tagasi loominimeste ootamatult kiiresti liikunud eelväe, mis andis võimaluse mõnedele lähemate külade elanikele veel põgeneda.
Lahingu käik
muudaJuba kilemurdmise esimesel päeval linna alla jõudnud peninukid piirasid selle lõplikult sisse kuu 3. päevaks ning jäid ootama abivägesid põhjast, kus veel kõrvalisi alasid rüüstavad koerakoonlased ja vargiratsanikud koondumata olid. Kilemurdmise 24. päevaks jõudsid peninukkideni uudised koerakoonlaste lähenemisest ning nad alustasid tormijooksuga linnamüüridele ja väravatele. Linnavahid suutsid neid esialgu siiski tagasi hoida ning keiserlike abivägede ja vabatahtlike reservi ei läinud tarvis lahingusse saata. Koerakoonlaste tulek viibis veel mõne päeva (viimased olid avastanud suure rüüstamata pruulikoja ning joomapeo käigus olid mitme hõimu vargid plehku pannud), kuid lõpuks saavutas peninukkide ülekaal siiski võidu ning nood suutsid linnaväravatest ja müüridest üle tungida. Suur osa ähmiga võitlusse saadetud vabatahtlikke said hukka ning hävingust päästis linna vaid Suurkondlastest Landsknecht-ide sekkumine, kes peatasid peninukkide laviini.
Varsti võttis Sander Mörnsvärna vabatahtlike juhtimise täielikult enda peale ning muuhulgas nende motiveerimiseks psioonempaatiat kasutades ning vampiir Kailu abil suudeti peninukid kavala plaaniga linnast välja lüüa ning vankuma panna. Siiski ei jätkunud inimestele pikalt hingetõmbeaega, sest pärale jõudnud vargiratsanikud asusid taas vastupealetungile ning lõid paljud inimesed põgenema. Välja tunginud ning peninukkide laagrit rüüstanud raskeratsaväekompanii püüti rõngasse ning paljud neist tapeti, sundides üleminkvisiitorit oma ülejäänud mehi reservi jätta otsustama.
Linna kaitse läks edaspidi linnavahtide kätte, kes barrikadeerisid mitmed tänavad ning suutsid tänavavõitlustaktikate abil hoida peninukke ja koerakoonlasi edasi tungimast. Kilemurdmise 27. päevaks olid vaenuväed taas jõudnud tasakaalu ning d'Aurloun otsustas juhtida jäägrite ja Landsknecht-ide pealetungi. Peninukid löödi puruks ja sunniti taganema; paljud kaotasid moraali ja põgenesid. Vargiratsanikud ja koerakoonlased üritasid veel korraldada linna all vasturünnakut, kuid Suurkondlaste raskejalaväeüksused hävitasid nad ning viimased poolinimesed taganesid suuri kaotusi kandes. Linna kant loeti suuresti "puhtaks" ning relvakonfliktid selle vahetus ümbruses lõpenuks Kilemurdmise 32. päeva õhtuks.
Tagajärjed
muudaLoominimeste kaotuse tagajärjena lõppes nende 3033. aasta pealetung Ärdsvaalile ning orus kinnistus keisrivõim; Suurkondlasi ülistati linna päästjatena ning mitmed Põhjala linnad andsid ennast Suurkondade kaitse alla, nõrgendades veelgi niigi hapral pinnal seisvat Sigismuni mässu ning lükates ümber Killingimässu ja Vabalinnade merevõimu Kivimerel.