Vikipeedia:Liivakast


Dilemmastruktuur ehk ratsionaalsuslõks, kirjeldab ühte võimalikku indiviidide koostegevuse tulemust, mida põhjustab inimeste omakasupüüdlikkus [1] Olemuselt on see olukord, kus ühiste huvide realiseerumist takistavad huvikonfliktid.

Võimalikud tekkepõhjused:

  1. Ekspluateerimine - kartus, et omapoolne panus ühishuvisse on liialt suur ning teised osapooled kasutavad seda ära.
  2. Omakasu - stiimul omakasu suurendamiseks ise vähem panustada ja lasta teistel töö ära teha.
  3. Ennetav vastulöök - oma käitumise muutmine eeldusel, et vastaspool plaanib sind petta.


Üks mänguteooria populaarne mudel - Vangi dilemma, selgitab lähemalt ühte võimalikku dilemmastruktuuri. Kirjeldades, kuidas indiviidide ratsionaalne käitumine ehk omakasu maksimeerimine takistab parima võimaliku lahendi jõudmiseni. Vangidilemma väljendab, kuidas mõlema osapoole jaoks on dominantne strateegia (parim võimalik tulemus, olenemata teise valikust) teise osapoole reetmine ja parim tulemus jääb saavutamata, tekib ratsionaalsuslõks.

Dilemmastruktuur analüüsivahendinaRedigeeri

Koostegevuse uurimiseks kasutatakse dilemmastruktuuride kontseptsiooni erinevalt kui mänguteoorias - skeemidena.

Põhjendused:

  • Kajastavad ühiste ja vastandike huvide tulemusena tekkivaid koostegevusevõimalusi ja -probleeme
  • Ükski majandusprobleem ei ole ühepoolne ja antud struktuur väljendab osapoolte vastandlikust
  • Väljendab stiimulite rolli indiviidide strateegia valikus
  • Aitab jõuda koostööni, luues vajalikku turvalisuse
  • Loob selge kujutluse, kuidas ja miks tekib ratsionaalsuslõks, mis aitab jõuda lahenduseni.

Dilemmastruktuuridest arusaamine aitab saavutada ühe võimaliku ökonoomika põhihuvi - koostöökasu, mis on võimalik vaid osapoolte käitumise institutsionaliseerumise abil.

Ratsionaalsuslõksude lahendamise põhimeetmeks on institutsioonid, mis muudavad koostegevusega kaasnevad dilemmad läbipaistvamaks ning vähendavad riske. Riskide minimaliseerimiseks luuakse institutsioonide abil piirangud, mis aitavad ületada tekkivaid probleeme. Reeglistikud, mis toetavad koostegevust, tekitavad tihtipeale paradokse kuna soositakse koostöövõimalusi kuid sageli nähakse piiranguid siiski negatiivselt nendega kaasnevate kitsamate tegevusvõimaluste tõttu. Sellest läbinägemiseks eristatakse tegevus sellega kaasnevatest tegevustingimustest (Ühe tegevuse puhul etteantud situatsioon). Indiviidi tasandil luuakse seos koostegevuse ja tegevustingimuste ehk seaduste jt institutsioonidega kuid mitte tegevusparameetritega nagu huvid või eesmärgid.

Institutsioonid esindavad siinkohal lahendusi probleemidele nimega dilemmastruktuurid. [2]

Probleemid, mis kaasnevad ratsionaalsuslõksudega poliitilises kontekstis esinevad peamiselt neljal viisil:

  1. Passiivsed valijad püüavad omakasupüüdlikult teiste valijate kulul lihtsamalt pääseda
  2. Poliitikud püüavad omakasupüüdlikult valijatega manipuleerida, et saavutada suurim võimalik tulemus valimistel, mille tõttu tekivad poliitilised konjunktuuritsüklid
  3. Bürokraadid püüavad omakasupüüdlikult oma valdkonda arendada
  4. Huvigrupid püüavad omakasupüüdlikult mõjutada valimistulemusi lobitöö ja endale sobiva info edastamisega

Tekkinud dilemmastruktuurid võivad põhjustada riigitõrkeid, turutõrkeid ja häireid ühiskonnas. Viimased moodustavad institutsiooniökonoomika põhiprobleemid. [3]


Vaata kaRedigeeri

Pareto-efektiivne jaotus

Koostöö

Ühisomanditragöödia

ViitedRedigeeri

  1. Buchen, C., Kalmus, V., Heidmets, M., Kerem, K., Jüssi, M., Keskpaik, A., & Kaldaru, H. (2013). Eesti inimarengu aruanne 2012/2013. EestiKoostööKogu..
  2. Homann, K., & Suchanek, A. (s.a.). ÖKONOOMIKA: SISSEJUHATUS.
  3. Sepp, J. (2006). Institutsiooniökonoomika metodoloogia ja rakendused.