Vikipeedia:Liivakast

RebaneRedigeeri

Rebane (Vulpes vulpes) on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Rebastel on lüheldased jalad, terav koon ning suured teravatipulised kikkis kõrvad. Kehapikkus on tal 60...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 6...12 kg.[1]

Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel. Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest.[2]

Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.[3]

Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse.[4]

Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel.[5]

Üllatavad faktid rebase kohtaRedigeeri

Vaatamata sellele, et rebaste kohta on palju teada, on neis ka nii mõndagi salapärast ja üllatavat. Järgnevalt on toodud mõned üllatavad faktid rebaste kohta. Näiteks suudavad rebased teha kokku koguni 40 erinevat häälitsust.

Rebastel on üllatavalt palju ühist kassidega. Nagu kassidki, on rebased aktiivsemad pärast päikeseloojangut. Nende silmade ehitus võimaldab neil hämaras hästi näha ja saaki püüda. Isegi saaki jahivad nad nagu kassid — ohvrit jälitades ja talle hüpetega järele sööstes. Kuid sellega rebaste ja kasside sarnasused ei piirdu: näiteks on rebastel samamoodi tundlikud vurrud ka küüsi saavad nad sisse tõmmata nagu kassid. Selleks, et jahti pidada, orienteeruvad rebased Maa geomagnetiliste jõujoonte järgi. Teadaolevalt on selline Maa magnetvälja tundlikkus veel lindudel, haidel ja kilpkonnadel.

Rebased on eeskujulikud ja hoolivad lapsevanemad. Nad toovad pojad ilmale kord aastas ning pesakonnas võib poegi olla üks kuni üksteist. Keskmiselt on rebaseperes kuus poega, kes sünnivad pimedatena ja avavad oma silmad alles üheksa päeva pärast sündi. Kui pojad on väikesed, elavad nad koos emaga urus ning toitu käib hankimas isarebane. Rebasekutsikad elavad koos vanematega kuni seitsmekuuseks saamiseni.[6]


  1. Eesti Entsüklopeedia. 1995, 8 kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, märksõna rebane
  2. http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/VULVUL2.htm, (30. jaanuar 2020).
  3. http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/VULVUL2.htm, (30. jaanuar 2020).
  4. http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/VULVUL2.htm, (30. jaanuar 2020).
  5. http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/VULVUL2.htm, (30. jaanuar 2020).
  6. https://lemmikloom.delfi.ee/loomad/uheksa-ullatavat-fakti-mida-sa-varem-rebaste-kohta-ei-teadnud?id=71738821