Ava peamenüü

"Viis viimast" oli sõnakõlks 1980ndate lõpus, mis pärines Toomas Sildami 1989. aasta Noorte Hääle hilissuvisest artiklist "Eesti poisid Mägi-Karabahhis".

Eestimaal oli laulev revolutsioon ja Taga-Kaukaasias algas aasta varem Mägi-Karabahhi (aserbaidžaani keeles Dağlıq Qarabağ, armeenia keeles Արցախ) sõda. "Viis viimast" oli hellitusnimi Eesti poistele, kes seal vastu oma tahtmist teenisid. Nad olid 1988. aasta pogrommide ajal Sumgaitis, samal aastal meelerahutuste aegu Armeenia pealinnas Jerevanis, Askeranis 1989 ja pool aastat enne demobilisatsiooni Karabahhi piiri äärses linnas Agdamis, mis tehti armeenlaste poolt 1993. aastal maatasa (praeguseks kummituslinn). Teenistus kätkes armeenlaste ja aserbaidžaanlaste vahel tekkinud vihavaenu mahasurumist, viaduktide ja naftabaaside valvamist, komandanditunde, bussiliikluse konvoeerimist Agdami ja Šuši linna vahel. Nende väeosa oli pärit Valgevene pealinnast Minskist, NSV Liidu sisevägede operatiivpolgu number oli 3214. Viis viimast olid: Tarmo Ladva, Indrek Mätlik, Aivar Saar, Argos Vals, Marek Ivanov.