Vihmutus

Vihmutus on niisutusviis, mille korral surve all olev vesi paisatakse vihmutitega surve all õhku. Seal vesi pihustub ja sajab vihmana maapinnale, niisutades nii mulda, taimi kui ka õhku. Vihmapiisad on udupiiskadest palju suuremad (läbimõõt 0,5...3 millimeetrit). Vihmutuse peaeesmärk on mulla veevarude suurendamine.

Vihmutus on üks paremaid niisutusviise, kuna seda saab hästi mehhaniseerida ja automatiseerida. Vihmutada võib igasuguseid muldi, kastetav ala ei pea olema tasane ja koos kastmisveega saab mulda viia ka väetisi. Vihmutusega võib teha ka öökülmatõrjet ja taimekaitset.

Vihmutuse osatähtsus suureneb kogu maailmas, eriti ebastabiilse ja parasniiske kliimaga aladel, kus niisutus on vajalik periooditi. Ariidses kliimas pole vihmutamine sageli otstarbekas, sest suurte kastmisnormide tõttu on seadmete jõudlus väike ja liiga palju vett (30...40% kastmisveest) aurub mulda jõudmata. Eestis on vihmutus igati sobilik niisutusviis rohumaade ja köögiviljade kastmisel.

Vihmutuse eelisedRedigeeri

• Suhteliselt hea niisutusühtlus, ilma pindmise äravoolu tekketa

• Võimalik kasutada nõlvuse korral

• Tööjõud võib olla suhteliselt vähe koolitatud

• Automatiseerimise võimalus

Vihmutuse puudusedRedigeeri

• Suur soetuskulu

• Käitluskulud suuremad kui mittesurvelisel süsteemil

• Nõudlik veekvaliteedi suhtes (soola, võõrised)

• Veetaseme kõigutamine veehaardes

• Mittestandardseid põlde raske kasta

• Tuulised kohad põhjustavad suurt veekadu

• Madala infiltratsioonivõimega muldasid ei saa vihmutada