Vesinikperoksiid
Vesinikperoksiid (vananenud nimetusega vesinikülihapend[1], ka perhüdrool) on anorgaaniline ühend, mille molekul koosneb kahest hapniku ja kahest vesiniku aatomist – H2O2. See on värvitu vedelik (toatemperatuuril). Vesinikperoksiid on tugev oksüdeerija. Süttimatu aine.
Üldandmed muuda
Molaarmass on 34,0147 g/mol. Tihedus on 1,450 g/cm3 (100% lahus temperatuuril 20 °C). Sulamistemperatuur on –0,43 °C.
Kasutamine muuda
Meditsiinis kasutatakse 3-protsendilist vesinikperoksiidilahust erinevates olukordades, näiteks haavade desinfitseerimiseks. Vesinikperoksiid on värvuseta, peaaegu lõhnatu, nõrgalt happelise reaktsiooniga. Vere, mäda jm orgaanilise materjaliga kokkupuutel vabaneb hapniku aatom, mis hävitab baktereid, pleegitab ja eemaldab ebameeldiva lõhna. Eriti hästi toimib ta haavades leiduvatele anaeroobsetele mikroobide hävitamisel. Haava desinfitseerimisel lahustuvad ja eralduvad ka kuivanud vere- ja mädakoorikud.
Üle 35-protsendiline lahus on inimkehale söövitava või tugevalt ärritava toimega ja ohtlik. Neid lahuseid kasutatakse: oksüdeeriva agendina, söövitusaine elektroonikatööstus, samuti metalli viimistlusluses; mitmesugustes keemiatoodetes (näiteks puhastusvahendite, biotsiidide) toimeained, kosmeetika (näiteks: hambaravi) tooted segude koostises; pleegitusaine, sealhulgas paberimassi pleegitamine paberi tootmisel, kiud- ja mitte-kiudainete pleegitamine, kaasa arvatud puit, tekstiil, vaibad jne; tööstusliku heite- ja reoveepuhastuses.
Vesinikperoktsiidiga töötamisel tuleb kanda kaitsekindaid, kaitserõivastust, kaitseprille, kaitsemaski. Vältida tolmu /suitsu /gaasi /udu /auru /pihustatud aine sissehingamist. Vesinikperoksiid on süttivate ainetega kokkupuutel tuleohtlik ja tulekahju korral peab kustutamiseks kasutama vett ja kindlasti mitte valgulise koostisega vahtusid. Vältida otsest päikesevalgust. Hoida eemal süttimisallikatest, kuumadest pindadest ja lahtisest tulest. Kemikaal ei ole püsiv, bioakumuleeruv ega toksiline. Aine on tugev oksüdeerija. Vesinikperoksiid laguneb veeks ja hapnikuks. Lagundamisel vabaneb soojus. Iga 1% vesinikperoksiidi võrdub mahult 3.3% aktiivse hapnikuga, s.t. 1 cm3 3% vesinikperoksiidi vesilahust suudab lagunemisel paisata keskkonda 10 cm3 gaasilist hapnikku. Ebastabiilne aine, laguneb kokkupuutel redutseerijtega või kõrgendatud temperatuuril. Stabilisaatorite lisamine on vajalik, et vältida kiiret lagunemist. Kui säilitada soovitatud tingimustel, võib esineda kontsentratsiooni langust (max 1% aastas), see on normaalne lagunemine. Happelised vesinikperoksiidi lahjendused on palju stabiilsemad kui samasuguse puhtusastmega aluselised lahused. Ilma katalüsaatori juuresolekuta võib vesiniku lagunemine kulgeda plahvatusega.
Kui inimene on saanud sissehingamisel kahjustuse, tuleks kannatanu toimetada värske õhu kätte ja asetada mugavasse puhkeasendisse, mis võimaldab kergesti hingata. Sissehingamine põhjustab inimesel hingamisteede ärritust (köha, kurguvalu, hingeldus ja survetunnet rindkeres), võib põhjustada kroonilist bronhiiti. Allaneelamine põhjustab rasket mao kahjustust ja seedekulgla verejooksu. Vabanenud hapnik võib põhjustada soolestiku lõhkemist või imenduda veresoonkonda, mille tagajärjel võib vereringes tekkida õhuemboolia. Nahale sattumise korral pesta rohke veega. Võib põhjustada naha ärritust ja keemilist põletust, mille sümptomid on punetus, valged laigud, villid. Silma sattumise korral loputada mitme minuti jooksul ettevaatlikult veega.
Avastamine muuda
Louis Jacques Thénard avastas vesinikperoksiidi 1818. aastal. Ta sai selle baariumperoksiidi kokkusegamisel lämmastikhappega. Seda meetodit kasutati 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani.