Välismaalase pass

Välismaalase pass, kõnekeeles tuntud ka kui hall pass, on isikut tõendav dokument ja ühtlasi ka reisidokument, mida Eesti Kodakondsus- ja Migratsiooniamet annab välja välismaalasele. Väljaandmise tingimusteks on, et tal on kehtiv Eesti elamisluba või elamisõigus Eestis, ning kui on tõendatud, et tal puudub välisriigi reisidokument ja tal ei ole võimalik seda saada.[1] Erandina saavad välismaalase passi ka inimesed, kes on mõne riigi kodanikud, aga kellel mingil põhjusel ei ole oma kodakondsusjärgse riigi passi.[2] Passi taotlemisel tuleb alates 12. eluaastast anda sõrmejäljed, mis taotleja passi kantakse. Välismaalase pass kehtib kuni 10 aastat.[3] Reisimiseks on välismaalase passi omanikul vaja ette näidata nii hall pass kui ka Eesti elamisluba.[4]

Välismaalase passi kaas

Määratlemata kodakondsusega inimeste arv on Eestis aasta aastalt vähenenud. Kui passi kasutusele võtmise algusajal 1992. aastal oli kodakondsuseta inimesi 494 000, siis 2010. aastaks oli nende arv langenud juba alla 100 000[5] isiku. 2021. aastal on määratlemata kodakondsusega inimeste arv alla 69 000 isiku.[6] Mittekodanike arv on Eestis 25 aastaga vähenenud 32 protsendilt 6 protsendini ehk rohkem kui viiekordselt ning Eestis alaliselt elavaid muude riikide kodanikke on käesoleval ajal rohkem kui halli passi omanikke.[7] Alates 2016. aasta algusest saavad Eestis sündivad mittekodanike lapsed automaatselt Eesti kodakondsuse, samuti määrati Eesti kodakondsusesse kõik 2016. aastal alla 15-aastased lapsed.[2]

Välismaalase passi omaniku õigusedRedigeeri

Välismaalase passi omanikul on õigus hääletada kohalike omavalitsuste volikogude valimistel, tal on õigus viisavabalt reisida Euroopa Liidu riikidesse ja Vene Föderatsiooni. Samuti on talle tagatud kõik muud õigused, mis on tagatud Eestis seaduslikult elavatele inimestele – ta saab vajadusel riigi pakutavaid sotsiaalteenuseid, tema lapsed saavad käia Eestis koolis ja lasteaias.[2]

Eesti kodakondsuseta inimesed ei saa näiteks hääletada ja kandideerida riigikogu valimistel, töötada riigiametis ja kohalikes omavalitsuses ega minna sõjaväkke. Erinevalt Eesti Vabariigi kodanikest ei ole välismaalase passi omanikud automaatselt Euroopa Liidu kodanikud. Samuti ei paku Eesti riik kodakondsuseta inimesele välismaal viibides Eesti riigi diplomaatilist kaitset. Siiski pakub Eesti riik välismaalase passiga isikule konsulaarabi. Konsulaarseaduse järgi pakub riik abi ka välismaalasele, kes on sattunud ajutisse hädaolukorda õnnetusjuhtumi, haiguse, kuriteo ohvriks langemise või muu asjaolu tõttu ega ole ise võimeline olukorrast välja tulema.[2]

Juhul kui isik otsustav Eestk kodakondsust saada, peab ta selleks ise ametlikult soovi avaldama ja täitma vastava taotluse. Kodakondsuse saamise eelduseks Eesti Vabariigis on eesti keele oskus. Kui välismaalase passi omanik Eesti kodakondsust taotleb, peab ta hallist passist loobuma, sest ta muutub kodakondsuseta inimesest kodakondsusega inimeseks. Samas on Eestis inimesi, kes ei soovi välismaalase passist loobuda, sest nii mugavam näiteks võimalus viisavabalt Venemaale reisida. Seetõttu on mittekodanikest vanemad ka mitmel korral loobunud automaatselt saadavast kodakondsusest.[2]

Passi ajaluguRedigeeri

2. veebruaril 1992. võttis Vene Föderatsioon vastu seaduse, millega jättis ta kõik Nõukogude Liidu kodanikud, kes elasid väljaspool Vene Föderatsiooni, Venemaa kodakondsuseta. Venemaa küll võimaldas neil passi teha, kuid automaatselt ei andnud. Kuna Eesti oli iseseivudes eelistanud taastada okupeeritud Eesti Vabariiki ja väitis, et vaid selle riigi kodanikud saavad Eesti kodakondsuse,[8] siis jäi Eestis suur arv endisi Nõukogude Liidu kodanikke, kes olid ilma ühegi riigi kodakondsuseta. 1992. aastal oli kodakondsus- ja migratsiooniameti andmetel määratlemata kodakondsusega isikuid Eestis 494 000.[2]

Lahendus leiti 1993. aastal, kui kodakondsusseadus avaldati. Sihiks oli leida lahendus kodakondsuseta inimestele ja võimaldada neil isikutel ka reisida. Üheks seaduse peamiseks autoriks oli Mart Nutt. Seaduses võeti kasutusele rahvusvaheliselt tunnustatud välismaalase pass, mis on üks reisidokumendi vorme.[2]

Välismaalase passi kirjeldusRedigeeri

Passi kaaned on halli värvi. Esikaanel on kulla värvi sõnad „EESTI VABARIIK“, „REPUBLIC OF ESTONIA“, „VÄLISMAALASE PASS“ ja „ALIEN’S PASSPORT“ ning ICAO elektroonilise reisidokumendi sümbol. Kaante sisekülgede taustatrükis on kombatava trükivärviga esitatud pilliroo ja lindude ning vasakus nurgas rändrahnu kujutis. Rändrahnu kujutisel on kaldvalguses nähtav tekst „EESTI ESTONIA“. Passis on 34 lehekülge ning passi kaante ja lehekülgede nurgad on ümarad. Passi leheküljed on nummerdatud alates neljandast leheküljest.[9]

ViisavabadusRedigeeri

Välismaalase passi omanikel on õigus viisavabalt siseneda halli passi ning Eesti elamisloaga järgmistesse riikidesse:[4]

Riik Tingimused
Aruba kuni 30 päeva korraga
Bosnia ja Hertsegoviina kuni 90 päeva poole aasta jooksul
Curacao kuni 30 korraga
Dominikaani Vabariik kuni 30 päeva turistikaardi alusel, juhul kui on olemas kehtiv USA, Euroopa Liidu liikmesriigi, Kanada või Suurbritannia viisa
EL liikmesriigid (välja arvatud Iirimaa), Island, Norra ja Šveits kuni 90 kalendripäeva poole aasta jooksul
Gruusia pikaajalise elaniku elamisloaga kuni 90 päeva poole aasta jooksul.
Kariibi Madalmaade omavalitsuse alad (Bonaire, Saba, Sint Eustatius) kuni 30 päeva korraga
Mehhiko pikaajalise elaniku elamisloaga kuni 180 päeva ühe aasta jooksul.
Montenegro kuni 30 päeva korraga
Sint Maarten kuni 30 päeva korraga
Tuneesia kuni 90 päeva poole aasta jooksul turismi eesmärgil järgnevatel tingimustel:

• organiseeritud turismireis või turismigrupi suurus vähemalt 5 inimest • esitada ettemakstud hotelli broneering, lennupiletid ja kehtiv pass

Venemaa kuni 90 päeva poole aasta jooksul

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri