Vägivallaring

Sissejuhatus

Lenore Edna Walker on Ameerika psühholoog, keda peetakse koduvägivalla instituudi loojaks ja isikuna, kes esimesena dokumenteeris vägivallaringi. Teooria, et koduvägivald tekib tsüklis, töötati välja 1979. aastal Lenore Walkeri poolt Ameerika Ühendriikides läbi viidud uuringu tulemusena, mille ta avaldas oma raamatus "The Battered Woman". Vägivalla tsükli teooria selgitab, kuidas inimese käitumine võib aja jooksul perevägivalla all elades oluliselt muutuda.

Vägivalla tsükkel vaatleb kuriteo toimepanija käitumise korduvat iseloomu, mis takistab ohvri suutlikkust vägivaldsest suhtest lahkuda. Vägivalla tsükli teooria annab ülevaate sellest, illustreerides, kuidas kurjategija käitumine võib väga dramaatiliselt muutuda, mis raskendab naise lahkumist suhtest. Naised, kes on kogenud sedasorti vägivalda, võivad selle tsükli ära tunda.

Kui naine on jäänud vägivaldsesse suhtesse pikemalt, võib hakata vägivald korduma ning esinema tsükliliselt. Leonore Walker iseloomustas paarisuhtes füüsilise vägivalla toimumist kolme perioodiliselt korduva faasiga. Selle nn vägivallaringi töötas ta välja, tuginedes 120 füüsilist vägivalda kogenud naise intervjuule. Walkeri järgi võib iga faas erineda oma intensiivsuselt ja kestuselt paariti. Ent need tsüklid korduvad suhtes ja vägivald võib aja jooksul eskaleeruda. Olles langenud ohvriks üks kord, suurendab see tõenäosust kogeda vägivalda ka edaspidi.

Esimene faas

Esimeses ehk pinge kogunemise faasis ei ole mees üldiselt naise suhtes füüsiliselt vägivaldne, kuid mehe ja naise vaheline kommunikatsioon on pingeline, täis vaimset vägivalda, alandamist ja hirmutamist. Naine võib tunda, et ta kõnnib justkui noateral – ükskõik mida ta teeb või kuidas käitub, partner ei ole rahul. Seetõttu püüab naine olla kannatlik ja minimeerida probleeme. Mees tunneb kasvavat pinget ja kaldub rohkem kontrollima ja domineerima, põhjustades ohvri kaugenemist endast. Pinge kasvab seoses argipäevaste koduste teemade üle nagu raha, lapsed või töö. Algab suuline kuritarvitamine – solvamine, haavamine. Ohver üritab situatsiooni kontrollida vägivallatsejale alla andes või lihtsalt vältides tuttavaid pingelisi olukordi. Kuid ohvri pingutused ei suuda ära hoida vägivalda. Lõpuks siiski tõuseb pinge plahvatuseni ja algab füüsiline vägivald. Sellega algab vägivallaringi teine faas.

Teine faas

Teises ehk füüsilise vägivalla või plahvatuse faasis käitub mees väga vägivaldselt. Ta ei soovi või ei suuda kontrollida enda negatiivseid emotsioone ning kogeb hetkeks pingelangust. See tunne võib tekitada sõltuvust ja vägivallatseja ei puugi enam teisiti suuta oma viha välja elada. Naisel võib olla (tõsiseid) vigastusi, ta on hirmunud ja endassetõmbunud. Teises faasib kaob kogu senine kontroll. Suurenenud pinge ja viha kulmineerub ägeda vägivallapuhanguga. See etapp on lühike, kestes tavaliselt 2–24 tundi. Kui politsei kutsutakse, siis tavaliselt selle etapi jooksul. Arsti poole pöördumine võib võtta aega mitu päeva.

Kolmas faas

Kolmandas ehk mesinädalate faasis tunneb mees süümepiinasid ja häbi enda käitumise pärast. Ta palub naise käest andeks, püüab olla võimalikult lahke ja armastusväärne. Ta kingib naisele lilli, veedab koos aega, lubab naisele end muuta ning mitte enam vägivalda kasutada. Pinge ohvri ja toimepanija vahel langeb. Paar võib sellel etapil kogeda isegi “uut” armastust ning lootust, et suhe paraneb. Positiivsetel hetkedel võivad nii vägivallatseja kui ka ohver eitada või moonutada toimunud juhtumit või selle üksikasju. See faas sisaldab kõike, mida ohver on suhtest soovinud ja ihaldanud. Ohver loodab, et suhe jääbki sellesse faasi ning sel hetkel on kõige raskem lahkuda. Seda võib nimetada ka eitamisfaasiks – mõlemad suhetes olevad inimesed võivad eitada väärkohtlemise ja vägivalla tõsidust. Intiimsus suureneb ja mõlemad inimesed tunnevad õnnelikuna ja soovivad suhet jätkata, mistõttu nad ignoreerivad võimalust, et vägivald võib uuesti juhtuda.

Miks ohver ei lahku

Enne kui hakata hukka mõistma inimest, kes on jäänud kinni vägivaldse suhte ringi, tuleks teda proovida mõista. Lahkumist takistavaid tegureid on tihti palju. Alustades hirmust ja kartusest, et vägivallatseja võib kasutada veelgi jõhkramat vägivalda ohvri või tema teiste pereliikmete kallal. Kui mängus on lapsed, kardab ohver, et partner võib lapsed temalt ära võtta või muul moel kätte maksta, kui ohver peaks lahkuma. Pikaajalise suhte järel on tavaliselt ohvritel tekkinud majanduslik sõltuvus vägivallatsejast ning seetõttu tal pole kuhugi minna. Häbitunne takistab oma läbielamistest rääkida perekonnale või tuttavatele. Suures osas on partner suutnud ohvri ka oma perekonnast ja sõpradest isoleerida.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes võib öelda, et kauakestev vägivald suurendab ohvri allaheitlikkust ja haavatavust, mis koos stereotüüpse arusaamaga soorollidest võib viia järgmise ohvristumiseni (järgmises paarisuhtes). Vägivallajuhtumite mõjud kuhjuvad aja jooksul. Näiteks varasemate traumade sümptomid võivad vallandada palju ekstreemsemaid emotsionaalseid reaktsioone hilisemate vägivallaintsidentide puhul, muutes naised üha abitumaks ja kaitsetumaks järgmiste rünnakute ees. Kauakestev ja tervist laastav suhtevägivald võib muuta ohvri vägivaldsest partnerist sõltuvaks: halva tervise ja majanduslike raskuste tõttu tunnevad ohvrid, et nad ei suuda ise hakkama saama, eriti siis, kui enesehinnang on väga madal ning toetav sotsiaalne võrgustik puudulik. Nii võivad jääda ohvrid pikkadeks aastateks (kui mitte kogu eluks) suletud vägivallaringi.