Uudisväärtus
Uudisväärtus on tunnus, mis teeb uudise inimestele huvitavaks ja uudislikuks. Uudis, millel esineb rohkem uudisväärtusi, saab tõenäolisemalt kajastust ja on inimeste jaoks huvitavam. Uudisväärtused aitavad toimetajatel ja ajakirjanikel otsustada, mis on uudis ja mis ei ole.[1]
Läbi ajaloo on uudisväärtusi defineeritud mitmeid kordi. Ühe levinuma – Denis McQuaili teooria järgi on lääne meedias esinevad peamised uudisväärtuse kriteeriumid sündmuse ulatus, lähedus, selgus, värskus, relevantsus, kooskõla, personifitseeritus, negatiivsus, dramaatilisus ja aktiivne köide.[2]
Ajalugu muuda
Esimesena defineerisid uudisväärtused Norra teadlased Johan Galtung ja Mari Ruge. Nende nimekiri koosnes 12 uudisväärtusest[3]:
- sagedus
- künnise ületamine
- üheseltmõistetavus
- tähenduslikkus lugejale
- seotus suurema sündmusega
- ebaharilikkus
- väljaande kompositsiooniga sobimine
- viited eliitriikidele
- viited eliitinimestele
- viited isikutele (personifitseeritud uudis)
- viited negatiivsetele asjaoludele
Uudisväärtused Eestis muuda
Eestis on uudisväärtuste sõnastamise ja uurimisega peamiselt tegelenud Tiit Hennoste. Oma teoses "Uudise käsiraamat" tõi ta välja seitse peamist uudisväärtust: mõjukus, ebatavalisus, prominentsus, konfliktsus, lähedus (nii füüsiline kui ka psüühiline), värskus, päevakajalisus.[4]
Viited muuda
- ↑ Owen Spencer-Thomas. "News values". Vaadatud 08.03.2018.
- ↑ Denis McQuail (2000). McQuaili massikommunikatsiooni teooria. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Johan Galtung, Mari Holmboe Ruge (17.12.2010). "The Structure of Foreign News" (PDF). Journal of Peace Research. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 12.08.2017. Vaadatud 08.03.2018.
- ↑ Tiit Hennoste (2001). Uudise käsiraamat. Kuidas otsida, kirjutada, toimetada ja serveerida ajaleheuudist. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.