Usulise arengu astmed

Usulise arengu astmed on arengupsühholoog James W. Fowleri poolt välja pakutud seitsmeastmeline skaala, mis kirjeldab inimese liikumist teistekesksest ja kohanduvast usust isikliku usu suunas. Ta avaldas selle oma 1981. aastal ilmunud teoses "Stages of Faith".

Fowleri usulise arengu astmed on tihedalt seotud teiste arengupsühholoogiliste teooriatega nagu William Perry eetilis-intellektuaalse arengu teooria, Jean Piaget' kognitiivse arengu teooria, Erik Eriksoni psühhosotsiaalse arengu astmed ja Lawrence Kohlbergi moraalse arengu astmed.

Usulise arengu astmed on järgmised:

Aste Nimetus Kirjeldus Tinglik vanus
0 Esmane või diferentseerimata usk Hoolitsevate täiskasvanute (vanemate) kaudu õpitakse usaldust, kujuneb välja võimekus rituaalideks, sealhulgas ka usulisteks rituaalideks. Usulise arengu seisukohalt kriitiline periood, kus baasturvalisuse ja usaldusvõime tekke kaudu pannakse alus tulevasele jumalasuhtele. Siin kogetud hoolivus ja vastastikulisus kandub hiljem edasi usulisse mõtlemisse. Usk ise on siin veel uurimisele kättesaamatu. Enne sündi kuni 2. eluaastani
1 Intuitiiv-projektiivne usk Üleminek sellele astmele toimub seoses mõtlemise ja keele arenguga. Arusaam Jumalast ja elu olemusest on eelkõige intuitiivne, Jumalat kujutatakse antropomorfsena. Kõike peetakse võimalikuks, oluline roll on ettekujutusel ja täiskasvanute imiteerimisel. Domineerib afektiivne ja egotsentriline mõtlemine. Usu seisukohalt on olulised jutustused. Alates 2. eluaastast
2 Müütilis-sõnasõnaline usk Üleminek sellele astmele toimub seoses mõtlemise jõudmisega konkreetsete operatsioonide tasandile, hakkab ilmnema täiskasvanulikum loogika. Siin ilmneb inimesel soov eristada reaalset ja kujutletavat. Uskumusi ja norme mõistetakse sõna-sõnaliselt ja must-valgelt, sümbolite mõistmine on ühedimensiooniline. Jumalat kujutletakse endiselt antropomorfsena. Kesksel kohal on kuuluvustunne, samuti jutustused ehk narratiiv. Mõtlemine ja õppimine toimub lugudes ja lugude kaudu. Alates 4.–7. eluaastast
3 Sünteetilis-konventsionaalne usk Üleminek sellele astmele toimub sisemiste vastuolude kaudu, vastuolude tekkimisel uute ja vanade autoriteetide vahel. Primaarsed on suhted eakaaslastega, seetõttu on kirjeldatud ka kui "klanniusku". Kohanetakse grupi normidega (konformism) – usutakse ja käitutakse nii nagu teised, sest iseseisvate otsuste tegemiseks puudub veel piisav enesekindlus. Abstraktse mõtlemise teke toob kaasa senisest sümboolsema jumalakujutluse tekke, mida sageli esitatakse suhete keeles. Maailm on jagatud meiks ja nendeks. Autoriteedid on need, kelle grupp on selleks tunnistanud. See on esimene aste, millest paljud inimesed enam kõrgemale ei tõuse. Alates 10.–15. eluaastast
4 Individuatiiv-reflektiivne usk Ülemineku sellele astmele võivad kaasa tuua vastuolud autoriteetide vahel, kodust lahkumine ja oma mina analüüsimine, selle üle reflekteerimine. Läbi kriiside muutub usk üha enam isiklikuks. Hakkavad välja kujunema loogilised ja läbiproovitud süsteemid, iseseisev maailmavaade. Tekib kriitika usuliste osaduskondade suhtes. Usulisi sümboleid demütologiseeritakse, hakatakse nägema nende laia tähendust ja mitmetimõistetavust. Alates 13.–18. eluaastast
5 Paradoksaalne-konsolitatiivne ehk siduv usk Ülemineku toob kaasa vajadus tegeleda isiksuse süvakihtide ja lapsepõlve kogemustega. Sellel astmel hakkavad inimesed paremini taluma vastuolusid, omandavad heatahtliku, positiivse skepsise. Suhtumine minevikku muutub rahulikumaks, õpitakse elama enda tehtud otsustega, saadakse aru maailma ja iseenda ebatäiuslikkusest. Ollakse valmis muutusteks ja ollakse vabad senistest piirangutest. Usulisse osaduskonda kuulumine ja usulised sümbolid võivad uuesti oluliseks muutuda. Alates 35.–40. eluaastast
6 Universaliseeriv usk Ülemineku toob kaasa oma missiooni tajumine, arusaamise tekkimine enda kokkukuuluvusest kogu maailma, inimühiskonnaga. Sellel astmel ollakse vabad poliitilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest raamidest, mille inimesed endale ise loovad. Inimene ei muretse siin enam ainult enda või oma grupi, vaid inimkonna kui terviku heaolu pärast. Neid võib kirjeldada kui isetuid, armastavaid ja õiglasi inimesi, kes väljendavad tõde kogu oma eluviisiga, püüdes muuta või muutes maailma. On võimelised ennast ohverdama ideaali nimel ja pälvivad tunnustuse sageli alles pärast surma. Nad on valmis osaduseks kõigi madalamate astmete inimestega ja ka teiste religioossete traditsioonide esindajatega. Harvaesinev, ei seostu konkreetse vanusega

Lisaks esitatud seitsmele astmele ei välistanud Fowler veel muude, veelgi kõrgemate astmete olemasolu, kuid nende kohta ta oma uuringutes tõendeid ei leidnud. Ükski aste ei ole tema meelest parem kui teine, kuid kõrgemad astmed on sidusamad ja terviklikumad kui madalamad astmed. Ka ei ole need astmed fikseeritud etapid, vaid väljendavad eelkõige teatud eluperioodide arengujooni.

Kõik tabelis esitatud vanusepiirid on tinglikud. Paljud inimesed ei pruugi üldse kunagi kõrgematele astmetele jõuda. Näiteks eelviimasele, paradoksaalse usu astmele jõudis Fowleri uuringute kohaselt 7 protsenti inimestest; viimasele, universaliseeriva usu astmele ainult 0,3 protsenti inimestest.

Fowleri usulise arengu astmete praktiline väärtus seisneb eelkõige arusaama kujundamises, et igal inimesel on kasvupotentsiaal; et usuline areng ei toimu mingite eeskirjade või mudelite järgi, vaid läbi sisekogemuse. Tegemist on äärmiselt sügava ja isikliku protsessiga. Samuti tõestab see kriiside loomulikkust ja vajalikkust ning aitab mõista, et valulised kogemused on midagi, mida arengu juures ei saa vältida.

Kasutatud allikadRedigeeri

VälislingidRedigeeri