Ava peamenüü

Õppetund

(Ümber suunatud leheküljelt Tund (pedagoogika))

Õppetund ehk koolitund on õppetöö organisatsiooni põhivorm ja vastav õppimisega tegelemiseks eraldatud ajavahemik koolis.

Õppetund on õpetamisel järjekindlalt rakendatava püsiva struktuuriga õpetaja ja õppijate tegevuse korraldamise vorm. Koolitunni kestus on tavaliselt 45 minutit.

Õppetund ja selle nõudedRedigeeri

Eesmärk- igal tunnil peab olema kindel eesmärk, mille õppetunni käigus saab saavutada. Esialgu määratakse tunni didaktilist üldeesmärki, mis koosmeb õppeeesmärkidest, loogilisest ja kasvatuseesmärgist, kuna iga tund lahendatakse igasuguseid õppeülesandeid.

Head õppe-eesmärgid on

  • olulised
  • konkreetsed ja kõigile osapooltele arusaadavad
  • jõukohased, pakkudes samas õppijatele ka väljakutset[1]

Tunni eesmärk peaks olema:

  • realistlik e saavutatav, st õpilane peaks suutma eesmärki saavutada tunni lõpuks, nt õpilane oskab nimetada 10 Eesti metsades elavat looma;
  • mõõdetav ja/või vaadeldav, st õpilane peab oma teadmist või oskust mingil viisil demonstreerima, nt lahendama ülesande, vastama küsimusele, järjestama sündmused vms. Mida selgemalt ja konkreetsemalt on eesmärk sõnastatud, seda lihtsam on selle eesmärgi saavutamise määra võimalik mõõta. Täna alustavad paljud õpetajad tundi tunni eesmärgi tutvustamisega, kirjutavad selle tahvlile ja vaatavad tunni lõpus üle, kas ja mil määral eesmärk saavutatud sai.[2]

Materjali maht ja keerukus- tuleb kindlaks määrata tunnis läbivõetava õppematerjali maht ja keerukus vastavalt püstitatud eesmärgile ja õppijate tunnetuslikele võimetele.

Areng- tund peab arendama õppijate tunnetuslikku iseseisvust, loovtegevust ning kohusetundlikku suhtumist õppetöösse.

Õppemeetodid- tuleb valida kõige sobivam kombinatsioon vastavalt õppetunni eesmärgile, õppematerjali sisule ja õppijate tunnetuslikele võimetele.

Korraldus- õppetund peab olema ratsionaalselt korraldatud, see peab olema plaanikindel, tihe õpetaja poolt hästi suunatud, ökonoomse ajakasutusega ning terviklik.

Tulemus- tunni kasutegur peab olema võimalikult suur, st edasiantavast õpiinformatsioonist peavad õppijad võimalikult palju omandama. Tähtis ei ole tunnis mitte see, kui palju õpetaja õpetab, vaid see, kui palju õppijad tunnis omandavad.[3]

Õppetunni struktuurRedigeeri

Õppetunnil on 3 etappi (Kõverjalg 1989: 123):

Iga teooriatunni peamisteks struktuurikomponentideks on

  1. Varem omandatud teadmiste ja tegevusvõtete aktualiseerimine;
  2. Uute teadmiste ja tegevusvõtete kujundamine;
  3. Oskuste ja vilumuste kujundamine ja praktiline kasutamine.[4]

Tunni tüübidRedigeeri

  1. Uue materjali omandamise tund
  2. Teadmiste, oskuste ja vilumuste täiustamise tund
  3. Teadmiste üldistamise ja süstematiseerimise tund
  4. Kombineeritud tund
  5. Kontrolltund[5]

Tunni liigidRedigeeri

Õpilaste mõistmise ja tunnetuse arengu suhtes, võib õppetunde liigitada probleemita ja probleemseteks tundideks.

  • Loengutund
  • Vestlustund
  • Kinotund
  • Iseseisvatöö tund
  • Harjutustund
  • Laboritund
  • Praktilised tööd
  • Ekskursioonid
  • Seminaritund
  • Suulise küsitluse tund (üleklassitöö, üksitöö, rühmatöö)
  • Kirjaliku küsitluse tund (üleklassitöö, üksitöö, rühmatöö)
  • Arvestustund
  • Praktiline arvestustund (labor)
  • Kontrolltöö tund
  • Segatund (esimese kolme kombinatsioon)[6]

Tunni planeerimineRedigeeri

Tunni planeerimisel määratakse kindlaks tunni õpetuslikud, kasvatuslikud ja arendavad eesmärgid.

1) õpetuslik eesmärk - missugused teadmised, oskused ja vilumused kujundatakse

2) kasvatuslik eesmärk - missuguseid suhtumisi, hoiakuid millises suunas muuta

3) arenduslik eesmärk - missuguseid võimeid arendatakse

Valmistatakse ette tunnis kasutatavad õppematerjalid (mõisted, nendevahelised seosed, seaduspärasused, näitvahendid, digivahendid, kantseleitarbed)

Määratakse kindlaks õppematerjali seos teiste õppeainete ja praktikaga, kasutatakse lõimingu.

Valitakse sobivad õppemeetodid: kogemusõpe, köitev loeng, mõttega lugemine, jutustamine, diskussioon klassis, diskussioon väikeses rühmas, kriitilised juhtumid, juhtumi uurimine, ajurünnak, SWOT - analüüs, õppijate intervjuud, grupi ettekanded, rollimäng, sotsiodraama, ideekaart, raport, rühmatöö, meeskonnatöö, projektitöö,

Koostatakse sobiv tunni struktuur. Planeeritakse tund ajaliselt, üksikute etappide kaupa.[7]

ÕppetunnivaatlusRedigeeri

Tunnivaatlus ei tohiks olla koolis nähtus omaette, vaid pigem osa õppeasutuse sisehindamisest, sh õpetaja enesehindamisest. Sisehindamine on õppeasutuse eesmärkidest lähtuv õppe- ja kasvatustegevuse ning juhtimise analüüs ja tulemuslikkuse hindamine. Sisehindamise eesmärgiks on õppeasutuse arenguks vajalike juhtimisotsuste tegemine. Sisehindamissüsteem on 2- osaline:

1) sisekontroll – õppe- ja kasvatustegevuse üle teostatav õppeasutusesisene kontroll, mis tagab nõuete täitmise ning eesmärkide saavutamise.

2) enesehindamine – protsess, milles õppeasutuse personal jälgib süstemaatiliselt ja regulaarselt õppeasutuse tegevusi ja tulemusi ning mis peab tagama arengu.[8]

Tunnivaatluse põhieesmärk on valikute ja võimaluste teadvustamine vaadeldavale, lisaks peaks tunnivaatlus aitama õpetajal oma tööd analüüsida, edasisi eesmärke püstitada, jälgida oma edasiminekut ja arengut õpetajana, identifitseerida need valdkonnad, millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. [9]

LAK-õppetundRedigeeri

LAK-õpe on lõimitud aine ja keeleõpe. LAK-õppetund on ühel ajal aine- ja keeleõppetund. Keeles, mis ei ole õpilase emakeel, õpetatakse ja õpitakse näiteks matemaatikat, loodusteadust, kunsti või majandust. Aineõpetajatelt nõuab LAK-õppetund mingil määral ka keele õpetamist: aineõpetajate ülesanne on edendada niisuguste keeleteadmiste omandamist, mida õppuril ei ole, kuid mida on aine mõistmiseks ja õppimiseks vaja. [10]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri