Transpordipoliitika
Transpordipoliitika (ingl.k. transportation policy) on abinõude kompleks, millega valitsus mõjutab transporditeenuste kasutamist, et saavutada transpordisüsteemi toimimist optimaalsel tasemel, selle arendamist ning reisija- ja kaubaveotingimuste parandamist. Kuna transpordisektor on riigile oluline, strateegilise tähtsusega majandusharu, on riigid kehtestanud selle sektori toimimiseks ja arendamiseks teatud poliitika, mida nimetatakse kokkuvõtvalt riigi transpordipoliitikaks. [1]
Transpordipoliitika väljatöötamine ja elluviimine toimub tavaliselt riigi valitsuse tasandil. Transpordipoliitika võib riigiti erineda olenevalt paljudest kohalikest teguritest ja poliitikute seatavatest prioriteetidest. Valitsuse transpordipoliitika üldeesmärk peaks olema kasutatavatest ressurssidest saadava kasulikkuse maksimeerimine. Transpordipoliitika peamine eesmärk peaks olema sellise transpordisüsteemi kujundamine, mis võimaldab optimaalsel määral reisijate- ja kaubavedu majanduslikult kõige tasuvama transpordiliigiga. Seda nimetatakse sageli vähima kuluga transpordiliigiks. [1]
Transpordipoliitikat viiakse ellu erinevate vahendite abil. Vahendite valik ja mõju erinevad suuresti turu- või plaanimajandusele orienteeritud riikides. Vahenditeks võivad olla rahalised toetused, avaliku arvamuse mõjutamine, seaduste ja määruste ellu rakendamine, nõuded transpordivahendite tehnilisele seisukorrale, liiklusohutusnõuete täitmise jälgimine ning transpordi infrastruktuuri planeerimine ja väljaehitamise koordineerimine. [1]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Transport ja transporditehnoloogiad. 2020. ISBN 9789916960035.