Ava peamenüü

Toetav-julgustav kuulamine on üks kuulamisoskusi.[1]

Aktiivne kuulamine suhtlusoskuste skeemil (ESTÜ, 2007)

Kontaktis olemise tunnustele lisandub sellise kuulamise puhul rääkija jutule kaasaelamine, mis on jälgitav kuulaja mittesõnalises käitumises.[2] Lisaks võib kasutada kajatehnikat.

KaasaelamineRedigeeri

Kaasaelamise puhul on oluline rääkija rütmis püsimine, st aeglase rääkija puhul on kuulaja reaktsioonid aeglasemad, kiire rääkija puhul kiiremad.

Kaasaelamise tunnusteks on

  • liigutused, nt noogutused, pearaputused, kogu keha liigutamine ette-taha vms;
  • häälitsused, nt mhmm, ahaa, jajaa, ooo …
  • miimilised liigutused, nt naeratus, kurb nägu, ohkamine, kulmude kergitamine jms.

Oluline on tähele panna rääkija poosi muutusi, mida tasub markeerida (nt kui rääkija käed ristab, markeerib kuulaja seda oma sõrmi ristates). Sellist tehnikat on nimetatud ka sünkroonimiseks. Kui rääkija ja kuulaja vahetavad oma poosi/kehaasendit alateadlikult sünkroonis, siis viitab see tõenäoliselt avatud, usalduslikule suhtele ja üksteisemõistmisele.

KajatehnikaRedigeeri

Kui rääkija oma jutuga takerdub, võib kuulaja kasutada kajatehnikat, korrates kuulaja üle üht või paari-kolme viimast sõna ja jääb ootama, kuni rääkija oma juttu jätkab. Nt: R: Ma kohe ei tea, mida ma valiksin? K: Valiksid? R: Nojah, ma mõtlesin esialgu rohelise peale! K: Rohelise…

Kaja sobib eriti juhtudel, kui emotsioonid takistavad rääkijal oma juttu jätkata, ja kuulaja peaks hoidma pausi, kuni rääkija end kogub. Kaja sage kasutamine võib jätta mulje, et kuulaja on kärsitu.

Toetavat-julgustavat kuulamist sobib kasutada juhul, kui on tegemist tagasihoidliku, mureliku, häbeliku vms rääkijaga.

Toetav-julgustav kuulamine on inimeseks olemise oluline oskus.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Gordon, T. (2005). Tark lapsevanem. Väike Vanker. 
  2. Gordon, T. (1975). P.E.T. Parent Effectiveness Training. Plume Books.