Talinisu

Talinisu on kõrreliselaadsete seltsi kuuluv taimede perekond.

Talinisu on sööda- ja toiduteravili. Seda kasutatakse nisujahu ja jahutoodete valmistamiseks. Nisust valmistatakse ka mitmesuguseid alkohoolseid jooke. Viimasel ajal on nisu hakatud kasutama biokütusena.

Talinisu annab reeglina suuremat saaki kuid suvinisu kasvatamisel jäävad ära talvitumisega seotud riskid.

AjaluguRedigeeri

Talinisu aretuse algusajad jäävad Vana Kreeka aegadesse. Müütide järgi kirjeldas Theophrastos ohtelist suvinisu, millest hiljem aretati talinisu.

IseloomustusRedigeeri

Nisu on maailma vanimaid kultuurtaimi. Esimesed andmed nisu kasvatamisest pärinevad Ees-Aasiast 7…6. aastatuhandest e. Kr.; Euroopas hakati nisu kasvatama 3. aastatuhandel e. Kr. Eesti aladel on nisu kasvatatud üle 3000 aasta.

Kultuuris kasvatatakse peamiselt 2 paljasteralist (valmimisel eralduvad terad sõkaldest) nisuliiki – harilik e. pehme nisu ja kõva nisu; Eestis kasvatatakse pehme nisu sorte kuna kõva nisu vajab kasvuks kuivemat ja mandrilisemat kliimat.

Nisul esinevad nii tali- ja suvivormid. Suvinisu kasvupind oli 2010. a. meil ~80 000 ha, talinisu ~41 000 ha. Talinisu annab reeglina suuremat saaki kuid suvinisu kasvatamisel jäävad ära talvitumisega seotud riskid.

Nisu kõrs on 60…80 cm pikkune ja 3…6 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest 3…5-õielistest pähikutest.

Viimasel ajal on meil (maheviljeluses) hakatud kasvatama ka sõkalteralist speltanisu (üheteranisu, dinkel) kui vähenõudlikku ja tervisele kasulikku nisuliiki.

Eesti nisu sisaldab keskmiselt 9…15% proteiini, kleepvalku on terades 25…40%; toorkiudu 2…3%, rasva ~2% ja tärklist ~65%. Nisu kasutatakse toiduviljana (leib, sai, kondiitritooted, pastad, manna jm) ning viina ja õlle valmistamisel; oma suure proteiini- ja väikese toorkiusisalduse tõttu sobib ta hästi ka jõusöödasegudesse.

KasvunõudedRedigeeri

Talinisu on kasvutingimuste suhtes nõudlikum kultuur kui talirukis. Hästi karastunud talinisutaimed taluvad külma -20…-25oC. Idanemisest tera valmimiseni vajab talinisu aktiivsete  temperatuuride (üle +10o C) summat 1400…1500oC. Talinisu juurestik on rukki omast nõrgem mistõttu peavad toitained ja vesi olema paremini kättesaadavad. Transpiratsioonikoefitsent (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 450…500. Saaki määrava tähtsusega on niiskuse olemasolu kevadise kasvu algusest loomiseni. Talinisu on rukkist tundlikum talvekahjustuste ning taimehaiguste suhtes, seetõttu peaks  nisupõld olema väikese kallakuga, et kevadel sulavesi kiirelt eemalduks ja ei moodustaks jääkatet. Samuti on tähele pandud, et tuulte eest kaitstud põllud, kus lumikate paremini püsib, on talinisule talvitumiseks soodsamad.

Talinisu eelistab parasniiskeid, keskmise ja raskema lõimisega, neutraalse reaktsiooniga viljakaid muldi. Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised) ning nisul võivad olla ulatuslikud talvekahjustused. Turvasmullad talinisu kasvatamiseks ei sobi, sest turvas paisub ja tõmbub temperatuuri kõikudes kokku (varakevadel) ning juured võivad rebeneda.

Talinisu kasvab aeglasemalt kui rukis. Võrsumine algab sügisel ja jätkub kevadel, seetõttu võivad taastuda talvel kahjustada saanud taimed (taastumine oleneb sordist). Hõredamaks jäänud põllul võivad taimed hakata rohkem võrsuma, tekib palju järelvõrseid. Kõrval- ja peavõrsetel kasvavate terade küpsuse saabumise ajad on erinevad ning koristades peavõrsete terade küpsuse faasis, ei ole kõrvalvõrse terad jõudnud veel valmida; väikesed ja kõlujad terad vähendavad aga mahumassi.

Talinisu hakkab looma 2…3 nädalat pärast rukist kuid õitsemisaeg on nisul lühem ja seetõttu nihkuvad nisu ja rukki  valmimisajad teineteisele lähedale.

MullaharimineRedigeeri

Taliteraviljade külvieelne mullaharimine sõltub eelviljast, põldude kultuuristatusest ning ettevõttes kasutatavast tehnoloogiast (künnipõhine või pindmine harimine, otsekülv).

Tugevasti umbrohtunud ja ebatasastel põldudel on õigustatud mustkesa kasutamine. Harimisel võiks kasutada kombineeritud võtete süsteemi. Enne umbrohutaimede generatiivorganite moodustumist pritsida üldhävitava herbitsiidiga (maheviljeluse nõuete järgimisel jääb see tegevus ära); kahe-kolme nädala pärast harida põld (randaal, nugaäke vms) ning seejärel ~2 nädala pärast künda.  Künnisügavus sõltub mullastikust  ja umbrohtumusest (orasheinaga umbrohtunud põllul võiks künda sügavamalt).

Põldheinakesa harimisel on esimeseks tegevuseks I niite rohusaagi koristus või rohusaagi mittekasutamisel enne õitsemist mahaniitmine. Enne pritsimist üldhävitava herbitsiidiga (tavaviljeluses) või koorimist (maheviljeluses) võiks lasta ädalal kasvada 15…20 päeva. Seejärel koorida/künda. Taliviljade väetamisel orgaanilise väetisega võiks sõnnikut anda enne kündi.

Rapsi- ja rüpsikesa sobivad eeskätt talinisule; varemvalmivamad sordid ka talirukkile. Rapsipõllud on tavaliselt suhteliselt umbrohupuhtad, küll on aga siin oht, et koristamisel põllupinnale varisenud seemned hakkavad sügisel tärkama ja taliteraviljataimi alla suruma. Konkurentsi vähendamiseks on soovitav künda või harida pindmiselt; tärganud rüpsi- ja rapsitaimede hävitamiseks võib kasutada 2-iduleheliste tõrjeks sobivaid herbitsiide.

Suviteraviljakesa harimisel võiks esimeseks tööks olla koorimine kohe pärast teraviljakoristust, et meelitada idanema põllule varisenud umbrohuseemned ja terad. Seejärel künda. Kündmine vähendab taimehaiguste ja -kahjurite esinemist ning teraviljapõhu laguproduktide kahjulikku mõju noorele taliviljataimele.

Arvestama peab, et taliteraviljade külvi eel peab muld olema küllaldaselt tihenenud. Hilisemate kündide korral tuleks põldu rullida (adra tihendusrull, rihvelrullid), et tagada taliteraviljadele sobivaim külvisügavus (2…4 cm). Külvieelne kerge kultiveerimine hävitab umbrohte ja loob seemnetele soodsa idanemiskeskkonna.

Mullapind tuleks harida võimalikult siledaks, et talvel lohukestesse kogunev vesi ei ohustaks taimi.

Loomulikult on hästikultuuristatud aladel võimalus piirduda pindmise (8…10 cm) randaaliga vms. harimisega või mullaharimisest loobuda ja külvata talivili otsekülvi meetodil (eelkõige rapsi või suviteravilja järgselt).

Eestis kasvatatavad sordid 2019Redigeeri

Ada

Architekt

Askaban

Astronaut

Athlon

Bonanza

Ceylon

Creator

Davinci

Discus

Edvins

Effekt

Etana

Famulus

Festival

Forum

Fredis

Frontal

Hallfreda

Janne

Julius

Kallas

Kena DS

KWS Emil

KWS Spencer


Lemmy

LG Jutta

LG Orlan

Lucius

Malunas

Mariboss

Nemunas

Nordika

Olivin

Perenaise

Ramiro

Rigi

Rotax

Ruske

Skagen

SY Landrich

Talsis

Zoltan

Kasutatud kirjandusRedigeeri