Talinisu

Talinisu on kõrreliselaadsete seltsi kuuluv taimede perekond.

Eesti tingimustes on talinisu talvekindlus tähtis omadus. 2021 varakevadised tingimused soodustasid lumiseene levikut. Fotol on näha erineva talvekindlusega genotüübid talinisu aretuse katsepõllul

Talinisu on sööda- ja toiduteravili. Seda kasutatakse nisujahu ja jahutoodete valmistamiseks. Nisust valmistatakse ka mitmesuguseid alkohoolseid jooke. Viimasel ajal^[millal?] on nisu hakatud kasutama biokütusena.

Talinisu annab reeglina suuremat saaki, kuid suvinisu kasvatamisel jäävad ära talvitumisega seotud riskid.

Ajalugu muuda

Talinisu aretuse algusajad jäävad Vana Kreeka aegadesse. Müütide järgi kirjeldas Theophrastos ohtelist suvinisu, millest hiljem aretati talinisu.

Iseloomustus muuda

Nisu on maailma vanimaid kultuurtaimi. Esimesed andmed nisu kasvatamisest pärinevad Ees-Aasiast 7–6. aastatuhandest eKr; Euroopas hakati nisu kasvatama 3. aastatuhandel eKr. Eesti aladel on nisu kasvatatud üle 3000 aasta.

Kultuuris kasvatatakse peamiselt kaht paljasteralist (valmimisel eralduvad terad sõkaldest) nisuliiki – harilik ehk pehme nisu ja kõva nisu; Eestis kasvatatakse pehme nisu sorte kuna kõva nisu vajab kasvuks kuivemat ja mandrilisemat kliimat.

Nisul esinevad nii tali- ja suvivormid. Suvinisu kasvupind oli 2010. aastal meil ~80 000 ha, talinisu ~41 000 ha. Talinisu annab reeglina suuremat saaki kuid suvinisu kasvatamisel jäävad ära talvitumisega seotud riskid.

Nisu kõrs on 60–80 cm pikkune ja 3–6 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest 3–5-õielistest pähikutest.

Viimasel ajal on meil (maheviljeluses) hakatud kasvatama ka sõkalteralist speltanisu (üheteranisu, dinkel) kui vähenõudlikku ja tervisele kasulikku nisuliiki.

Eesti nisu sisaldab keskmiselt 9–15% proteiini, kleepvalku on terades 25–40%; toorkiudu 2–3%, rasva ~2% ja tärklist ~65%. Nisu kasutatakse toiduviljana (leib, sai, kondiitritooted, pastad, manna jm) ning viina ja õlle valmistamisel; oma suure proteiini- ja väikese toorkiusisalduse tõttu sobib ta hästi ka jõusöödasegudesse.

Kasvunõuded muuda

Talinisu on kasvutingimuste suhtes nõudlikum kultuur kui talirukis. Hästi karastunud talinisutaimed taluvad külma –20...–25 °C. Idanemisest tera valmimiseni vajab talinisu aktiivsete temperatuuride (üle +10 °C) summat 1400–1500 °C. Talinisu juurestik on rukki omast nõrgem mistõttu peavad toitained ja vesi olema paremini kättesaadavad. Transpiratsioonikoefitsient (vee hulk grammides, mida on vaja 1 grammi kuivaine moodustamiseks) on 450–500. Saaki määrava tähtsusega on niiskuse olemasolu kevadise kasvu algusest loomiseni. Talinisu on rukkist tundlikum talvekahjustuste ning taimehaiguste suhtes, seetõttu peaks nisupõld olema väikese kallakuga, et kevadel sulavesi kiirelt eemalduks ja ei moodustaks jääkatet. Samuti on tähele pandud, et tuulte eest kaitstud põllud, kus lumikate paremini püsib, on talinisule talvitumiseks soodsamad.

Igal genotüübil talinisu sordiaretuse põllul on määratud küpsuse faas ja vastavalt sellele koristatakse iga lapp just temale õigel päeval. Üle poole saagist on juba turvaliselt hoidlasse viidud. Talvel analüüsitakse lappidel sorte ja aretisi laborites.

Talinisu eelistab parasniiskeid, keskmise ja raskema lõimisega, neutraalse reaktsiooniga viljakaid muldi. Tugevasti tallatud õhu- ja toitainetevaestel muldadel jäävad taimed nõrgaks (rikutud struktuuriga hapnikuvaeses mullas hakkab orgaaniline aine lagunemise asemel käärima ja selles protsessis eralduvad laguproduktid on taimedele mürgised) ning nisul võivad olla ulatuslikud talvekahjustused. Turvasmullad talinisu kasvatamiseks ei sobi, sest turvas paisub ja tõmbub temperatuuri kõikudes kokku (varakevadel) ning juured võivad rebeneda.

Talinisu kasvab aeglasemalt kui rukis. Võrsumine algab sügisel ja jätkub kevadel, seetõttu võivad taastuda talvel kahjustada saanud taimed (taastumine oleneb sordist). Hõredamaks jäänud põllul võivad taimed hakata rohkem võrsuma, tekib palju järelvõrseid. Kõrval- ja peavõrsetel kasvavate terade küpsuse saabumise ajad on erinevad ning koristades peavõrsete terade küpsuse faasis, ei ole kõrvalvõrse terad jõudnud veel valmida; väikesed ja kõlujad terad vähendavad aga mahumassi.

Talinisu hakkab looma 2–3 nädalat pärast rukist, kuid õitsemisaeg on nisul lühem ja seetõttu nihkuvad nisu ja rukki valmimisajad teineteisele lähedale.

Mullaharimine muuda

Taliteraviljade külvieelne mullaharimine sõltub eelviljast, põldude kultuuristatusest ning ettevõttes kasutatavast tehnoloogiast (künnipõhine või pindmine harimine, otsekülv).

Talinisu sordid ja aretised võivad olla välimuselt väga erinevad. Valminult on nad kõik koos põllul väga pilkupüüdvad. Erineva välimuse taga võivad olla sarnased majanduslikud omadused, sarnase välimuse taga aga hoopis erinevad omadused. Aretuspõllul on sadu ja tuhandeid genotüüpe.

Tugevasti umbrohtunud ja ebatasastel põldudel on õigustatud mustkesa kasutamine. Harimisel võiks kasutada kombineeritud võtete süsteemi. Enne umbrohutaimede generatiivorganite moodustumist pritsida üldhävitava herbitsiidiga (maheviljeluse nõuete järgimisel jääb see tegevus ära); kahe-kolme nädala pärast harida põld (randaal, nugaäke vms) ning seejärel paari nädala pärast künda. Künnisügavus sõltub mullastikust ja umbrohtumusest (orasheinaga umbrohtunud põllul võiks künda sügavamalt).

Põldheinakesa harimisel on esimeseks tegevuseks I niite rohusaagi koristus või rohusaagi mittekasutamisel enne õitsemist mahaniitmine. Enne pritsimist üldhävitava herbitsiidiga (tavaviljeluses) või koorimist (maheviljeluses) võiks lasta ädalal kasvada 15–20 päeva. Seejärel koorida/künda. Taliviljade väetamisel orgaanilise väetisega võiks sõnnikut anda enne kündi.

Rapsi- ja rüpsikesa sobivad eeskätt talinisule; varem valmivad sordid ka talirukkile. Rapsipõllud on tavaliselt suhteliselt umbrohupuhtad, küll on aga siin oht, et koristamisel põllupinnale varisenud seemned hakkavad sügisel tärkama ja taliteraviljataimi alla suruma. Konkurentsi vähendamiseks on soovitav künda või harida pindmiselt; tärganud rüpsi- ja rapsitaimede hävitamiseks võib kasutada kaheiduleheliste tõrjeks sobivaid herbitsiide.

Suviteraviljakesa harimisel võiks esimeseks tööks olla koorimine kohe pärast teraviljakoristust, et meelitada idanema põllule varisenud umbrohuseemned ja terad. Seejärel künda. Kündmine vähendab taimehaiguste ja -kahjurite esinemist ning teraviljapõhu laguproduktide kahjulikku mõju noorele taliviljataimele.

Arvestama peab, et taliteraviljade külvi eel peab muld olema küllaldaselt tihenenud. Hilisemate kündide korral tuleks põldu rullida (adra tihendusrull, rihvelrullid), et tagada taliteraviljadele sobivaim külvisügavus (2–4 cm). Külvieelne kerge kultiveerimine hävitab umbrohte ja loob seemnetele soodsa idanemiskeskkonna.

Kui talinisu sordid on valminud, koristatakse lappidelt saak väikese kombainiga, iga sort eraldi kotikestesse. Iga lapi koristusaeg on aretaja poolt paika pandud küpsusfaasi määramisega. Koristada ei saa liiga vara: terade niiskusesisaldus on siis liiga suur ja kombain ei peksa korralikult teri viljapeast välja. Samuti ei tohi koristada liiga hilja: iga vihmasadu võib küpse vilja kvaliteedi ära rikkuda.

Mullapind tuleks harida võimalikult siledaks, et talvel lohukestesse kogunev vesi ei ohustaks taimi.

Loomulikult on hästikultuuristatud aladel võimalus piirduda pindmise (8–10 cm) randaaliga vms harimisega või mullaharimisest loobuda ja külvata talivili otsekülvi meetodil (eelkõige pärast rapsi või suviteravilja külvikorda).

Eestis kasvatatavad sordid (2019) muuda

Ada
Architekt
Askaban
Astronaut
Athlon
Bonanza
Ceylon
Creator
Davinci
Discus
Edvins
Effekt
Etana
Famulus
Festival
Forum
Fredis
Frontal
Hallfreda
Janne
Julius
Kallas
Kena DS
KWS Emil
KWS Spencer

Lemmy
LG Jutta
LG Orlan
Lucius
Malunas
Mariboss
Nemunas
Nordika
Olivin
Perenaise
Ramiro
Rigi
Rotax
Ruske
Skagen
SY Landrich
Talsis
Zoltan