Tajuprobleem
Tajuprobleem on üks põhilisi tajufilosoofia lähtekohti. Kui on olemas illusioonid ja hallutsinatsioonid, kuidas siis saab taju anda otsese ja vahetu ligipääsu reaalsusele? Seda filosoofilist küsimust käsitletakse näiteks epistemoloogias ja empirismis.
Probleem esineb vastavalt illusiooniargumendina ja hallutsinatsiooniargumendina. Vastavalt neile argumentidele tähendab illusioonide ja hallutsinatsioonide võimalikkus seda, et taju ei saa olla objektiivsete esemete vahetu teadvustamine.[1]
Eeldused muuda
Tajuprobleemist rääkides saab toetuda neljale põhilisele eeldusele:[2]
- Sõltumatus subjektist: kui subjekt tajub meeleliselt objekti või objekte, tajub ta vaid harilikke, subjekti mõistuse poolt moonutamata objekte.
- Sõltuvus objektist: kui subjekt tajub meeleliselt objekti, määrab tajutava objekti olemus osaliselt tajukogemuse olemuse.
- Hallutsinatsiooni võimalikkus: on võimalik, et subjektil on kogemus, mis on eristamatu mingi teatud objekti tõelise tajumise kogemusest, samas kui seda objekti ei ole.
- Subjektiivne eristamatus: Kui kaks teadvuslikku kogemust ei ole subjekti jaoks teineteisest eristatavad, on need kogemused psühholoogiliselt sama spetsiifilist laadi.
Illusiooniargument muuda
Pikemalt artiklis Illusiooniargument
Teatud juhtudel on võimalik olla teadlik, et meeleliselt tajutakse harilikku, subjekti poolt moonutamata objekti. Selline teadlikkus võib tekkida tõelise tajumise kogemusest, mille käigus objekti tajutakse sellisena, nagu ta on. Samasugune teadlikkus võib aga tekkida ka illusoorsest kogemusest.
Illusoorne tajukogemus on olukord, mille käigus tõelist objekti meeleliselt tajutakse, aga see objekt näib meeleliselt teistsugune, kui ta tegelikult on. Näiteks võib illusoorseks tajukogemuseks pidada seda, kui me näeme valget seina kollases valguses ja see näib meile kollasena. Seejuures ei ole oluline, kas subjekt illusoorset tajukogemust ka tõeliseks peab, või mitte[3].
Illusiooniargument oma radikaalsel kujul üritab näidata, et subjekti jaoks ei ole kunagi võimalik harilikest objektidest tajuliselt teadlik olla. Seda väidet tõendav argumentatsioon on järgmine:
- Illusoorse tajukogemuse korral ei ole subjekt teadlik harilikust objektist.
- Illusoorne tajukogemus on tõelisest tajukogemusest eristamatu.
- Seega ei ole subjektil kunagi võimalik harilikest objektidest tajuliselt teadlik olla.
Hallutsinatsiooniargument muuda
- Pikemalt artiklis Hallutsinatsiooniargument
Hallutsinatsioon on tajukogemus, mis on eristamatu mingi teatud objekti tõelise tajumise kogemusest, samas kui seda objekti ei ole. Nagu illusioonidegi puhul, ei ole seejuures oluline, kas subjekt usub, et tegemist on tõelise meelelise kogemusega, või mitte.[4] Hallutsinatsioon ei pruugi tingimata olla ka samasugune sellega, mida kogevad vaimuhaiged, narkomaanid või alkohoolikud. Piisab sellest, et meeleliselt tajutakse sündmust, mis saaks ka tegelikult toimuda – vastasel korral ei oleks kogemus tegelikust meelelisest kogemusest eristamatu.[2]
Kui eeldada, et hallutsinatsioonid on olemas, siis ei saa taju ja tajuelamuse olemus sõltuda tajutavatest objektidest, nii nagu seda tavaliselt käsitatakse.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ BonJour, Laurence (2007): "Epistemological Problems of Perception." Stanford Encyclopedia of Philosophy
- ↑ 2,0 2,1 Tim Crane (2005). Synthesis Philosophica 20, lk 237-264
- ↑ Smith, A. D. (2002). The Problem of Perception, Cambridge, Mass: Harvard University Press.
- ↑ Hellie, Benj. (2013). The Multidisjunctive Conception of Hallucination.