Vikipeedia

Taani keelepoliitika

Taani keelepoliitika viitab Taani kuningriigi seisukohtadele ja praktikatele oma haldusala keelte ja kõnekogukondade kujundamisel.

Taani tänapäevane keelepoliitika on tuntud kui ametlikult märkimisväärselt liberaalne ja laissez-faire. Taani keelt ennast ei peeta riigisiseselt ohustatud keeleks ning seetõttu ei ole peetud vajalikuks taani keele staatust eraldi seadusega kaitsta. Taani keelel on olnud Taani kuningriigis koloniaalkeele staatus, mille kõrval on ametlik staatus antud fääri keelele 1948. aastal ning Gröönimaal grööni keelele 1979. aastal. Alates aastast 2009 on grööni keele läänegrööni murre Gröönimaa ainus ametlik keel. Eraldi on kaitstud ka ajalooliste saksa vähemuste õigused Taanis.[1][2]

Spetsiaalselt keelekasutust reguleeriva seadustiku puudumise kõrval on keeleküsimus tõstetud esile hariduse ja integratsiooni valdkonnas, kus ametlikust sõnastusest hoolimata on keelekasutus tugevalt reglementeeritud. Reglementeeritud alade kõrval on liberaalne keelepoliitika üleüldiselt soosinud keeleprobleemidele lahenduse leidmist kohalikus kontekstis.[2]

Üldpilt muuda

Taani keelepoliitilised aruanded aastast 2003[3] ja 2008[4] sedastavad, et taani keel ei ole ohustatud keel ning seetõttu ei peeta vajalikuks eraldi keeleseaduse koostamist. Viimase aruande järgi puudub selleks poliitiline tahe ning samuti ei nähta võimalust, kuidas avalikku keelekasutust oleks võimalik sanktsioonide läbi kujundada. Vabadus keelekasutuses on Taanis tihedalt seotud väga kõrgelt väärtustatud sõnavabadusega. [2]

Avalik diskussioon keelepoliitika teemadel keskendub peamiselt inglise keele mõjudele taani keeles ja immigrantide vajadustele ja võimalustele kasutada oma emakeelt. Mõjukate poliitiliste liikumiste tulemusel kinnitati 2002. aastal põhikooliseadus, mis muutis keelekasutuse olukorda koolides mitmeti vähem liberaalsemaks. Seadusloomel osutus kuju andvaks eelkõige negatiivne kuvand immigrantide (tihti ebapiisava taani keele oskusega) kakskeelsusest, aga ka positiivne kuvand heast inglise keele oskusest. [2]

Keelepoliitika valdkonniti muuda

Kooliharidus muuda

Keelepoliitika aktiveerumist alghariduse alal seostatakse 2000. aasta PISA testi tulemustega[5], kus taani koolilapsed sooritasid testi üsna kesistele tulemustele. Taani hariduskulutused olid seejuures inimese kohta ühed maailma suurimatest. Eriliselt silmatorkavaks osutusid märkimisväärsed erinevused immigrantide ja emakeelsete tulemuste vahel, kus immigrantide tulemused olid enamikus valdkondades kehvemad. Funktsionaalne lugemisoskus puudus aastal 2000 15% emakeelsetel, aga tervelt 51% immigrantidest koolilastel. Lisaks leiti ka seos kehva sotsiaal-majandusliku tausta ja kehva keeleoskuse vahel. [2][6]

Vastureaktsioonina kinnitati 2002. aastal uus põhikooliseadus ja 2006. aastal täiendati nii eelkooliseadust kui ka põhikooliseadust. Selle tagajärjel on nüüd kohaliku omavalitsuse vastutus laste valmidus kooliminekuks, mille hulgas tuleb muu hulgas pakkuda võimalust keeleülevaatusele kõikidele lastele, kus kakskeelsete osalemine on kohustuslik eelkooli algul, ja paar korda põhikooli jooksul, kusjuures vajadusel pakutakse taani keele lisatunde. Samuti peab kohalik omavalitsus vanemaid võimalusest teavitama. [2]

Alates aastast 2002 ei ole kohalikud omavalitsused enam kohustatud pakkuma emakeelsest kooliharidust kõigile ning aastast 2006. määrati kõikide era ja vabakoolide õppekeeleks taani keel (välja arvatud tunnustatud saksa vähemuse koolid), mistõttu suleti ka 1990ndail asutatud araabiakeelsed koolid. Selle mõju immigrantide emakeeleoskusele on vähe uuritud.[2]

Vastutuse suunamine omavalitsuste juurde andis alust kohalikele lahendustele nagu näiteks mujalgi järgitud Kopenhaageni mudel (københavnermodellen), misnäol kakskeelsetele lastele pakuti võimalust astuda sisse piirkonnavälistesse koolidesse, samas kui peamiselt kakskeelsete õpilastega koolidele anti lisavahendeid, millega meelitada ka emakeelseid kõnelejaid sinna. Kopenhaageni omavalitsus palus ka otse emakeelsetelt peredelt, et nad kaaluksid oma laste paigutamist vähem prestiižikatesse koolidesse, et vältida kakskeelsete koolide getostumist.[2]

Keskkoolide ja kutsekoolide õppekeelt ei määra ükski Taani seadus kasutatavat keelt, aga peaaegu kõik neist on siiski taanikeelsed. Kõrgemas kooliastmes rõhutatakse ka tööturule edukaks sisenemiseks vajalikku võõrkeeleoskust, eriti inglise keelt, seda reguleeritakse läbi riiklike õppekavade.[2]

Kõrgkool muuda

2008. aasta keelepoliitiliste eesmärkide järgi ei ole Taani riigil mingisugust huvi sekkuda ülikoolide keelepoliitikasse ning pigem julgustatakse ülikoolidel enda keelepoliitikadokumentide koostamist. Kopenhaageni Ülikool ja Kopenhaageni Majandusülikool on ka kinnitanud sellised poliisid üldise rahvusvahelistumise programmi osana, mis sätestab peamiselt, kuidas pakutakse üliõpilastele pidevat ja asjakohast akadeemilise inglise keele õpet. Hiljutised uuringud Kopenhaageni ülikooli loodusteaduste arengu kohta näitavad, et kuigi poliis sätestab tasakaalu riigikeeles ja rahvusvahelistes keeltes õppimise, õpetamise ja avaldamise juures, tähendab see praktikas peamiselt inglise keele osakaalu suurenemist. [2][7]

Tööturg muuda

Alates 1999. aasta seadusest suunati ka kohaliku tööturuintegratsiooni vastutus maakondadelt (amt) omavalitsustele (kommune), kus omavalitsus vastutab nii immigrantide keeleoskuse kui ka sisulise integratsiooni eest tööturule. Keeleõppele saavad hiljutiste seadusemuudatuste kohaselt panustada nii eraettevõtted kui ka avalikud institutsioonid. Nõnda on omavahel seotud sotsiaalse, majandusliku ja keelelise integratsiooni küsimused ning seatud rõhuasetus just kohalike probleemide lahendamisele, mis võimaldab pakkuda üsna mitmekesiseid ja kontekstile kohandatud lahendusi. [2]

Riiklikul tasandil on igale üle 18-aastasele hiljuti saabunule välismaalasele, kel on elamisluba ja kohalik sotsiaalkindlustus (CPR), täiskasvanuõppe programmide näol kindlustatud kuni kolm aastat keelõpet tasemeil 1–3, mis viiakse läbi kohaliku omavalitsuse tasandil. Kursuste läbimine kuulub igale saabujale määratud individuaalse integratsiooniprogrammi hulka ning kui tulija ei võta kursustest piisavas ulatuses osa, informeerib kohalik omavalitsus teda taani keele mitteoskamisega kaasnevatest riskidest. Pärast 2. keeletaseme riikliku eksami sooritamist on võimalik soetada püsiv elamisluba, samuti võimaldatakse soovijaile ka erialalist täiendõpet. Ka tasemeõppe läbinuile pakutakse keelekursuseid ja õppematerjale tasuta ning võimaldatakse tihti ka rahalist stipendiumit õpingute jätkamisel. Enamasti nõutakse sissetulnud keeleõppuritel ka erialasel keelepraktikal osalemist ning pakutakse ametile kohandatud keeleõpet. [2]

2008. aasta keelepoliitika aruandes on antud soovitusi ka erafirmadele koostada oma keelepoliisid, mida suuremad kontsernid ka on järginud.[2] Tihti on see tähendanud suhtluse muutmist ingliskeelseks nii muulastega kui ka taanlastel omavahel[8], kusjuures inglise keele korrektses kasutuses on hakatud nägema firma kuvandi osa ning võetud firmasiseselt appi nii mitmeid tehnilisi abivahendeid kui ka oma keelekursusi, mis selle võimalikuks teeksid.[9][2]

Argielu muuda

Ehkki ohustatuse puudumise tõttu ametlikult taani keele staatusega avalikus elus ei tegeleta, korraldatakse siiski avalikke kampaaniaid inimeste teadvustamiseks taani keelele omastest keelemõnudest. Nõnda on 2008. aasta aruande põhjal näiteks ette võetud kampaaniaid inimeste teadvuse tõstmiseks lugemisrõõmust ning taani keelega eksperimenteerimise rõõmudest. Üks näide sellest on "Gang i sproget" ('kõnni keeles')[10], mis interneti ja mobiiltehnoloogia vahendusel tutvustab külastajatele taani keele mitmekesisust ja kasutusvõimalusi. Sellist kampaaniat on põhjendatud just seoses taani keele maine langemisega inglise keele suhtes.[11][2]

Viited muuda

  1. ↑ http://www.minorityrights.org/?lid=1827 Lõuna-Jüüdi sakslaste sissekanne maailma vähemustekataloogis.
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 Siiner, Maarja (2012). Towards a more flexible language policy: a comparative analysis of language policy design in Denmark and Estonia., Tartu ülikool Tartu: Tartu University Press
  3. ↑ Sprog på spil 2003. Et udspil til en dansk sprogpolitik, Kulturministeriet: København
  4. ↑ Sprog til tiden 2008. Rapport af sprogudvalget, Kulturministeriet:København
  5. ↑ https://web.archive.org/web/20130524135500/http://www.mpib-berlin.mpg.de/Pisa/PISA-2000_Overview.pdf, Üks ülevaade 2000. aasta PISA tulemustest.
  6. ↑ Egelund, Niels, Chantal Pohl Nielsen and Beatrice Schindler Rangvad, 2011. PISA Etnisk 2009 – Etniske og danske unges resultater i PISA 2009, AKF: København
  7. ↑ Harder, Peter (ed.) (2009). English in Denmark: Language policy, internationalization and university teaching. Volume 9 of Angles of the English-speaking world. Copenhagen: Museum Tusculanum Press for the University of Copenhagen
  8. ↑ Isager, Gitte 2009, English as a corporate lingua franca: an exploratory study of the strengths and weaknesses of using English as a corporate languagean unpublished Master thesis, Aarhus University
  9. ↑ Simonsen, Henrik 2009. Communication policy, corporate language policy and corporate information portal. Journal of Communication and Management, Vol 13 No. 3, 2009, pp. 200–217
  10. ↑ Gang i sproget veebileht
  11. ↑ Gang i sproget - Walking in The language

Kirjandus muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Taani_keelepoliitika&oldid=6221119"