Tõde ja õigus III

"Tõde ja õigus III" on eesti kirjaniku A. H. Tammsaare romaanisarja "Tõde ja õigus" kolmas osa, mis ilmus 1931. aastal.[1]

Kolmanda osa kirjutas Tammsaare 1931. aastal Elvas. Kuna sel ajal oli Eestis majanduskriisi kõrgperiood, siis kannatas ka teose kvaliteet ebasoodsate kirjutamisolude ja välistingimuste tõttu.[2] "Tõe ja õiguse" III osa peetakse ka üheks Tammsaare nõrgematest teostest.[1]

Sisu ja taustRedigeeri

Teos käsitleb 1905. aasta revolutsiooni. Tegevus toimub Tallinnas ning linnaruum on selgelt äratuntav. On märgata ekspressionistlikke jooni: nimelt kujutasid ekspressionistid oma piltidel kaasaegset suurlinna, rahvarohkeid tänavaid, suitsevaid vedureid jne. Selles teoses on linnaruum eelkõige suhtluskeskkond ning palju tegevust toimub tänavatel.[3]

Tegevus toimub sügisel, ka teose õhustikule on olemuslik hääbumise ja lagunemisega seotud sügisene aeg. Üldine meeleolu on sünge, ilm on ähmane ja rõske. Indrekul on tunne, et unenäod kestavad ka ilmsi. Seega hõljub selle linnamaastiku kohal ka ebamäärane irratsionaalne õhkkond. Romaani tegelased on pidevas parema maailma ootamise seisundis, mis kulmineerub pilkases pimeduses.[3]

Teoses tugineb Tammsaare kollektiivsele mälule. Nimelt koges ta ise Tallinnas koos rahvamassidega revolutsioonisündmusi ja elas vastavas atmosfääris. On raske hinnata selles osas leiduvat autobiograafilist elementi. [4]

Tammsaare analüüsib, kuidas revolutsioonitegijad kasutavad massi mõjutamiseks ideedega manipuleerimist ehk kujutab revolutsiooni psühholoogilisi protsesse. Inimeste ideoloogilise mõtlemise mõjutamine ja kujundamine ning dünaamiliselt arenevad sündmused juhivad vabadusvõitlejad hankima relvi, mille abil valitsev ühiskond likvideerida.[4] Tammsaare meelest pakkus revolutsiooni agitaatorite ja propagandistide sotsialismi juurde kuuluv vägivallateooria tõe asemel hoopis vale ja õiguse asemel ülekohut. Tema meelest on vägivallast lähtuva vabadusliikumise tulemus vaid häving ja surm.[5]

Teos on justkui inimese võitlus ühiskonnaga. Peategelaseks on Indrek, kes kogeb revolutsiooni keskel olles küll vabadusliikumise ideede ilu, kuid näeb ka neis peituvat pettust, rahvale lubatud maapealset paradiisi. See on põhjus, miks Indrek sellest kõigest lõpuks eemale astub.[5] Tammsaare kujutab sotsialismi usulise müstifikatsioonina ja revolutsiooni fanaatilise usulise liikumisena, mistõttu on teoses ohtralt piibliterminoloogiat. Revolutsiooniga seoses käsitletakse ka vabaduse teemat.[4]

Indreku elu võtab uue suuna seoses salapalvega, mille tema majaemand palub tal ümber kirjutada. Indrek kirjutab ta palve ümber aga täiesti uues kuues ja see osutub nii mõjuvaks, et palve avaldatakse lehes Rahva Sõber. Seejärel saadab Indrek lehele veel teisigi kaastöid. Nii puutub ta kokku ajalehetoimetusega ja hakkab käima salakoosolekutel. Kolmandas jaos saladused kuhjuvad, sest Indrekul puudub vastasmängija, kes tegevusi edasi viiks. Saladused põhjustavad uusi süžeearenguid ja sündmusi.[3]

Indrek on oma käitumises mõjutatud nii Kanti absoluutsest eetikast kui ka Goethe ideedest. Näiteks laenab ta vene tsaarisoldatile pühaks peetud revolutsioonikassast raha, kuid saab inimest aidates halvakspanu osaliseks. Goethe imestas rahvusliku viha üle ja leidis, et eriti tugevalt ilmneb see harimata inimeste juures, mistõttu on vaja haridustaset, mille puhul tuntakse naabrite õnne või kurbust nagu oma rahva oma. Sellist suhtumist ilmestab Indreku tolerantne käitumine. Samas lähtuvad Goethe aumehereeglid hoopiski Voltaire'i maailmakodaniku ideaalist.[4]

Lisaks pakub teos Eesti ühiskonna ajaloofilosoofilist tõlgendust tsivilisatsioonikriitikana, mis meenutab O. Spengleri "Õhtumaa allakäiku".[4]

Revolutsiooni eitavate vaatenurkade tõttu sai teos palju teravat kriitikat 1930. aastail nii Eesti Vabariigis kui ka NSV Liidus, samuti Eesti NSV-s kuni 1960ndate lõpuni. Olukord muutus, kui 1968. aastal anti välja Tammsaaare kärbetega kolmanda köite uus versioon, mille põhjal tuvastati teoses ka revolutsiooni jaatavaid vaatenurki.[4]

Teos on tõlgitud soome (2007), saksa (1983), prantsuse, vene, tšehhi ja läti keelde.[1]

Kultuuriministeeriumi toetusprogrammi "Eesti kirjandus" tulemusel saab teose Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiivist DIGAR tasuta alla laadida.[6] Teose luges audioraamatuks Meelis Kompus (2018).

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Meie Tammsaare. Kohtumisraamat kirjanikuga. A. H. Tammsaare muuseum, SA A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel, 2014.
  2. https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?73019 (vaadatud 29.10.2013)
  3. 3,0 3,1 3,2 Vaino, Maarja Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, 2011.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 ' Treier, Elem. Tammsaare ja tema "Tõde ja õigus. Tallinn, 2000.
  5. 5,0 5,1 Treier, Elem. Tammsaare elu härra Hansenina.Tallinn, 2002.
  6. "Uus ports kirjandusklassikat vormiti e-raamatuteks". Postimees, 17. detsember 2014. Vaadatud 13. märtsil 2015.

VälislingidRedigeeri

  Tõde ja õigus III – alliktekstid Vikitekstides