Tõde ja õigus V
"Tõde ja õigus V" on Eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare romaanisarja "Tõde ja õigus" viies ehk viimane osa, mis ilmus 1933. aastal. [1] 1934. aastal kaitses Soomes Veli Ilmari Mikkonen oma magistritöö "Indrek Paas. A. H.Tammsaare "Tõe ja õiguse" romaani tegelane", milles ta käsitles kõiki romaanisarja osasid. [2]
Enne V osa kirjutamist külastas Tammsaare 1933. aasta suvel oma kodukohta, kus ta polnud käinud juba kolmkümmend aastat.[2] Tuttavatel radadel käies püüdis ta elustada mälestusi ning saada inspiratsiooni. [3]. Romaani kirjutas ta valmis vaid kahe kuuga.[2]
Romaanisarja viimane köide ühendab kõiki köiteid ning esimene ja viimane köide asetuvad kohakuti. Nimelt jõuab tegevus tagasi Vargamäele ja laseb endas peegelduda esimesel köitel.[4] Romaan algab sellega, kuidas Indrek tuleb tagasi isatallu, et jõuda endas ja teistes selgusele. Indrek räägib isale majanduslikest ja kõlbelistest kuritegudest linna, nagu neid kirjeldati "Tõe ja õiguse" IV osas. [2] Tegevustikku saadavad pidevad võrdlused aastatetaguse Vargamäega ja esimese köite aeg on tõstetud mütoloogilise aja seisundisse, tol ajal toimunu tundub püha. Vanal Andresel aga pole enam uues maailmas kohta ja ta on justkui elav mälestus. [4] Andres on oma mässu üle järele mõelnud. Ta on leidnud vabaduseprobleemile seletuse, mis küll ei lahenda inimese elu absurdi, kuid aitab seda siiski mõtestada. [5] Selles teoses saavad mälestused olulisemaks kui olevik, mälestustega haakub ka nende hiljaks jäämine. Näiteks tunneb Indrek, et ta on jõudnud igale poole liiga hilja, siis kui paremad ajad on juba möödas. Minevikku, mis olevikuna ei tundunud tegelastele üldsegi nii tore, nähakse tagasivaadates õnneliku ajana. [6]
Viiendas köite seitsmendas peatükis on sõnastatud üks Tammsaare rahvusfilosoofilise positiivse programmi üks tähtsamaid juhtmõtteid: "...õige isamaa-armastus on see, kui soode ja rabade asemele tekivad laaned, niidud ja nurmed." Viiendas osas teostataksegi seda ideed. Võetakse kokku ka pentaloogias käsitletud ideeliinid ja otsustatakse, et armastus ja õnn on saavutatavad vaid töö ja vaevaga. [7] Valesti elavad inimesed peavad enda päästmiseks kasutama tervet mõistust ja olukorrast on võimalik välja rabeleda vaid alistudes, leppides ja tööd tehes. Samuti ilmneb teoses Antaiose müüt, mille järgi saab inimene maale toetudes uut jõudu. [2]
Lugu suundub samasse kohta, kust ta alguse sai. Kui kord astusid Krõõt ja Andres väljamäest üles, siis nüüd sammuvad Indrek ja Tiina viimast korda sealt alla.[4] Taas on tegemist üles-alla, tõusmise-laskumise ja saabumise-lahkumise vastanditega. [8] Tiinal on kaasas ka Krõõda rätik, mis on kui mateeriasse valatud mälestuskild. [4]
1934. aastal sai Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV ja V osa eest presidendi kirjandusliku auhinna. [1]
Teos on tõlgitud soome (1935 ja 2013), saksa (1941 ja 1989), prantsuse, vene, tšehhi ja läti keelde. [1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Meie Tammsaare.Kohtumisraamat kirjanikuga.A.H.Tammsaare muuseum, SA A.H.Tammsaare muuseum Vargamäel, 2014.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Treier, Elem. Tammsaare elu härra Hansenina.Tallinn, 2002.
- ↑ Karl Mihkla. A. H. Tammsaare elutee ja looming, Tartu: Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1938, lk 123.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Eesti kirjanduslugu. Koost Epp Annus, Luule Epner jt. Tallinn: Kirjastus Koolibri, 2001.
- ↑ Vaino, M.Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, 2011.
- ↑ Kõvamees, Anneli 2007. Minevik ja tulevik. Mälestus ja unistus.- Tõde ja õigus: kirjandus, mis kunagi valmis ei saa. Koost Maarja Vaino. Tallinn: A.H.Tammsaare Muuseum, 2007.
- ↑ ' Treier, Elem.Tammsaare ja tema "Tõde ja õigus". Tallinn, 2000.
- ↑ Veidemann, Rein 2007. Tammsaare äng.- Tõde ja õigus: kirjandus, mis kunagi valmis ei saa. Koost Maarja Vaino. Tallinn: A.H.Tammsaare Muuseum, 2007.
<references>-siltide vahel oleval <ref>-sildil nimega "Vaino, M, 2011" puudub sisu.Välislingid muuda
Tõde ja õigus V – alliktekstid Vikitekstides