Suulised

Ülevaade

Suuline ehk suuraud on valjaste osa, mis enamasti koosneb suuosast ning suuliserõngastest ja aitab luua kontakti hobuse ja ratsaniku vahel Suulised võivad olla suusisesed või suuvälised (hakamor).

Ajalugu

Koos hobuse kodustamisega tekkis vajadus saavutada looma üle kontroll, et teda saaks kasutada transpordiks ja põllutöödeks. Sellest sai alguse suuliste leiutamine. Maailma kõige esimesed suulised olid tehtud käepärastest materjalidest: kanepiköis, loomaluud, sarved ja tugev puit. Vanimad tõendid metallist suuraudade kasutamisest on pärit 26. sajandist eKr, tol ajal kasutati hobustel ka ninarõngaid.

Tänapäeva suuliste esimesteks leiutajateks saab lugeda mongoleid ja hiinlasi, kes valmistasid pronksist suuliseid sellisel kujul, mida kasutatakse laialdaselt siiani: kaks tükki metalli, mis on ühest otsast ühendatud lüliga ja mille teises otsas on vabalt liikuv rõngas (kaheosaline liikuva rõngaga trenselsuuline).

Kasutamine

Suusiseste suuliste õige asukoht suus on alalõualuu hammasteta koha peal lõikehammaste ja purihammaste vahel, seejuures peab kaugus hammastest olema piisavalt suur, et suulised ei käiks vastu hambaid. Suuliste kõrgust tuleb alati vaadata vastava hobuse suu anatoomia järgi, mitte nahavoldikeste järgi suunurkades. Hea on, kui suulised on nii madalal kui võimalik ilma hambaid puutumata, et vältida pingeid näos, tagada hobusele maksimaalne mugavus ja märguannete täpsus. Hea viis, kuidas kindlaks teha suuliste õige kõrgus konkreetse hobuse jaoks, on need täiesti lõdvalt hobusele suhu panna ja mõnda aega jälgida, kui kõrgel hobune suuliseid ise hoidma hakkab, ja seejärel reguleerida põserihmad selle kõrguse järgi.

Suuvälised suulised ehk hakamorid paigutatakse põsesarnaluust umbes 2 cm allapoole. Oluline on vältida nende asetamist liiga madalale, ninaluu õrna osa peale, sest see takistab hingamist, põhjustab hobusele valu ja äkilisemates olukordades võib ka ninaluu murda. Õige asetus on inglise või rootsi kapsliga sama koha peal. Hakamoridest ja suulisteta valjastest on tihti kasu hobuste puhul, kes ratsutades palju peaga vehivad, sest õigesti kasutades on need hobusele mugavamad.

Suuliseid kasutatakse tavaliselt koos valjastega, mis tagavad suuliste püsimise õiges kohas, kuid on ka ümber alalõualuu kinnituvaid suusiseseid suuliseid, mille kasutamiseks valjaid ei ole vaja. Enamasti on sellised suulised nahast, kuid on ka nöörist jm pehmetest materjalidest variante. Suuliserõngaste külge kinnitatakse ratsmed, mille abil saab anda hobusele märguandeid.

Suuliste tüübid

Kui ratsmetele ei avaldata survet, peaksid suulised kergelt suus istuma ja ei tohiks tekitada hobusele mingit ebamugavust. Ratsmeid kasutades avaldavad suulised survet keelele, igemetele ja mõnikord ka suulaele, edastades hobusele erinevaid juhiseid. Võimendiga suuraudade tüübid avaldavad survet valjaste kaudu ka kuklale ja lõua alla mineva keti või rihma tõttu ka lõuaalusele.

Suuosa on see, mis asub hobusel suus, neid leidub erineva suuruse ja kujuga. Kui sellel on mõlemal pool küljel üks rõngas, nimetatakse seda snaffle- ehk trenselsuuliseks. Suusisene osa võib olla näiteks keerdunud, kõver või sirge. Neil võivad olla küljes rullikud ja pallid, millega hobune suus mängib, ning need võivad olla tehtud mitmetest erinevatest materjalidest. Suuliserõngad asuvad väljaspool hobuse suud. Valjad kinnituvad rõngale ülevalt ja ratsmed alt. Neid on palju erinevaid stiile, sealhulgas D-rõngas, oliiv ja piikidega.

Snaffle ehk trensel-suuline

Trensel on kõige levinum suuline. See toimib avaldades survet keelele, suunurkadele ning esi- ja tagahammaste vahelisele alale. Trenselsuuline avaldab hobuse suule sama palju survet kui ratsanik käega edasi annab ehk see ei võimenda ratsaniku käe tugevust, vastupidi näiteks kang- või gag-suulistele, mis survet võimendavad. Trenselsuulised on enamasti üsna leebed, olenevalt suuosast, ent pakuvad piisavalt kontakti hobuse ja ratsaniku vahel. See on populaarne valik just noorhobuste jaoks.

Gag

Gag`il on suuosa sama, mis trensel-suulisel, kuid see on palju tugevam, kuna põseosad avaldavad survet rohkematele hobuse pea piirkondadele. See avaldab survet suunurkadele, tõmmates neid kõrvade poole, sundides hobust pead tõstma ja takistades tal suulisele toetumast, samas kui surve kuklale annab märguande pea alla lasta. Korraga "pea üles" ja "pea alla" märguanded on hobusele segadusttekitavad. Seda kasutatakse tavaliselt hobuste puhul, kes toetuvad liigselt esiotsale või on tugevad tõmbajad. Sellist tüüpi suuline annab ratsanikule rohkem kontrolli.

Curb ehk kangsuuline

Kangsuulise toime sarnaneb gag-suuliste omaga, kuid ilma suunurki venitava toimeta. Peamised surve avaldamise punktid on igemed, lõuaalune ja kukal, olenevalt suusisese osa disainist ka keel. Mõned disainid mõjutavad rohkem kõrvadetagust. Vahel on neil suur U-kujuline kaar (port) suuosa keskel, mis avaldab survet suulaele. Väiksemate port´idega variandid pakuvad keelele rohkem lisaruumi. Kangsuulised saab jagada kolme alatüüpi: Pelham, Kimberwick ja Weymouth. Kangsuulised on enamjaolt kasutusel kõrgemal koolisõidul ja näitustel, samal ajal kui Pelham ja Kimberwick on suurematel ponidel ja lastele kasutamiseks populaarsed valikud.

Hackamore ehk hakamor

Need on kõige levinumad suulisteta valjad, hakamor on sisuliselt ilma suuosata kangsuuline, mis mõjub survepunktidele ninal, lõual ja kuklal – hobuse suus pole midagi. Kuigi suuosa pole, võib see valedes kätes tekitada hobusele vigastusi, kuna see avaldab tugevat survet teistele pea piirkondadele. Sellel on erinevaid tüüpe: saksa, inglise ja lilletüüp. Ratsmed on kinnitatud metallist varraste külge, mis on ühendatud ninapaela ja lõuapaelaga. See avaldab survet ninapaela või lõuapaela kaudu lõua, kukla ja nina esiosa alla. Hakamorid on peamiselt mõeldud hobustele, kellel esineb suuvigastus või ei võta nad omaks tavapäraseid suuraudu. Seda kasutavad sageli ka kestvusratsutajad, kuna hobune saab nendega mugavalt süüa ja juua.